Puuetega inimeste organisatsioonid: arekeel ja lihtne keel ei ole üks ja sama asi

Organisatsioonid tervitavad seda, et meedias ja avalikus sektoris pööratakse järjest rohkem tähelepanu info ligipääsetavusele. Samas on nende hinnangul lihtsa keele teemal avalikkuses levinud ka segadust ja ebatäpset infot.

Avalikus kirjas selgitatakse, et lihtne keel on kindlate reeglite järgi koostatud või toimetatud keel, mille üheks peamiseks sihtrühmaks on intellektipuudega inimesed. Selle eesmärk on aidata inimestel mõista näiteks avalike teenuste, õiguste, kultuuri ja ühiskonnaeluga seotud infot.

Lihtsal keelel on kindlad reeglid

Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit on lihtsa keelega tegelenud alates 2003. aastast, toimetades Inclusion Europe'i materjale eesti lihtsasse keelde.

Organisatsioonid rõhutavad, et lihtne keel ei ole nende käsitluses pelgalt keeleteaduslik mõiste, vaid seotud inimese õigusega saada talle vajalikust infost aru ja ühiskonnaelus osaleda.

Euroopa intellektipuudega inimeste organisatsioone ühendav Inclusion Europe on välja töötanud lihtsa keele reeglid, mida kasutatakse paljudes Euroopa riikides.

Ühe olulise põhimõttena tuleb lihtsas keeles tekste testida inimestega, kellele need on mõeldud. Testimise käigus vaadatakse tekst koos sihtrühma esindajatega läbi, selgitatakse välja raskesti mõistetavad sõnad ja laused ning otsitakse neile arusaadavamaid alternatiive.

Organisatsioonide sõnul tähendab see, et puuetega inimesed ei ole ainult neile suunatud info vastuvõtjad, vaid osalevad ise selle loomises ja hindamises.

Pärast testimist läheb tekst vajadusel uuesti keeletoimetajale. Seetõttu võib ühe lihtsas keeles teksti valmimisse olla kaasatud mitu inimest.

Arekeelel puuduvad organisatsioonide sõnul ühtsed reeglid

Avalikus kirjas tuuakse välja, et mõiste „arekeel“ loodi Eestis 1997. aastal soome selkokieli eeskujul. Organisatsioonide hinnangul ei ole Eestis aga arekeelele seni loodud ühtseid reegleid ega kriteeriume, mille järgi saaks hinnata teksti vastavust arekeelele.

Samuti ei ole arekeele arendamisel nende sõnul tehtud samasugust järjepidevat koostööd intellektipuudega inimestega ja neid esindavate organisatsioonidega.

Probleem tekib organisatsioonide hinnangul siis, kui arekeele mõistet hakatakse kasutama kõikide lihtsustatud tekstide kohta, sealhulgas intellektipuudega inimestele mõeldud lihtsa keele asemel.

Lihtsa keele mõiste ja Inclusion Europe'i lihtsa keele märgistus on Eesti puuetega inimeste organisatsioonides kasutusel olnud juba aastaid. Viimastel aastatel on lihtsasse keelde toimetatud muu hulgas õiguskantsleri aastaülevaateid, valimistega seotud infot, sotsiaalministeeriumi pressiteateid ning erinevate avalike asutuste materjale.

Organisatsioonid näevad mõlemale keelekasutusele oma kohta

Vaimupuu, EVPIT ja Eesti Puuetega Inimeste Koda leiavad, et Eestis võib olla ruumi nii arekeelele kui ka lihtsale keelele, kuid nende kasutusotstarve ja sihtrühmad peaksid olema selgelt eristatud.

2024. aastal ilmusid Eestis arekeelseks nimetatud noorteraamatud, mis olid tõlgitud soome selkokieli'st. Avaliku kirja autorite sõnul ei vasta need Inclusion Europe'i lihtsa keele põhimõtetele ega ole enne avaldamist intellektipuudega sihtrühmaga testitud.

Samas võivad sellised lihtsustatud noorteraamatud organisatsioonide hinnangul olla väärtuslikud näiteks noorte lugemisharjumuse toetamisel.

Seetõttu pakuvad organisatsioonid ühe võimaliku eristusena välja, et lihtsat keelt kasutataks eelkõige ligipääsetava info koostamisel ning arekeelt näiteks lihtsustatud ilukirjanduses.

Iga lihtsustatud tekst ei ole lihtne keel

Organisatsioonid juhivad tähelepanu ka sellele, et teksti lihtsalt lühemaks või keeleliselt kergemaks muutmine ei tähenda automaatselt, et sellest saab intellektipuudega inimesele arusaadav lihtsas keeles tekst.

Kõrgharitud autoril, keeleteadlasel või toimetajal võib olla keeruline ise hinnata, millised mõisted ja lausekonstruktsioonid valmistavad sihtrühmale raskusi. Seetõttu peetakse lihtsa keele puhul oluliseks nii kokkulepitud reeglite järgimist kui ka teksti kontrollimist sihtrühma esindajatega.

„Kui sisetunne on tähtsam kui reeglid ning tekste ei testita, ei tohiks nimetada oma tekste intellektipuudega inimestele sobivateks,“ rõhutavad organisatsioonid avalikus kirjas.

Nende hinnangul muutub küsimus eriti oluliseks avaliku info puhul. Kui tekst on mõeldud intellektipuudega inimestele, tuleb arvestada ligipääsetavusega ning kaasata teksti loomisse ka inimesed, kellele info on suunatud.

Vaimupuu, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu ja Eesti Puuetega Inimeste Koja sõnul aitab mõistete selge eristamine vältida olukorda, kus ligipääsetavaks nimetatakse tekste, mille arusaadavust tegeliku sihtrühmaga kontrollitud ei ole.