Anneli Taal: suhtumine „patsient peab ise vastutama“ jäägu minevikku! Sotsiaalministeerium võtab eeskuju lennuliiklusest

Kujutle, et lendad sihtkohta kolme lennukiga. Tallinna–Frankfurdi–Londoni–New Yorgi marsruudil. Aga igas lennujaamas juhtub midagi kummalist: pead lennukist maha tulles välja check’ima, võtma pagasi, uuesti järjekorda minema, uuesti turvakontrolli ja uuesti sisse check’ima. Iga kord seletad uuesti, kuhu sa tegelikult minna tahad.

Kui jääd lennust maha, öeldakse: oleks pidanud paremini planeerima. Keegi ei vastuta kogu teekonna eest. Ise pead leidma ööbimise, otsima uue võimaluse.

Jah, see tundub ebamõistlik ja ometi on see paljude meie inimeste igapäevane kogemus raviteekonnal. Inimene liigub perearstilt haiglasse, haiglast tagasi koju, sotsiaalteenusele ja sealt jälle tervishoidu avaneb uues vahekaardis. Igas „terminalis“ algab kõik otsast: uus hindamine, uus lugu, uued paberid.

Süsteem käsitleb iga etappi eraldi, nagu poleks eelmist üldse olnud: „patsient peab ise vastutama“, ütleb arst ja inimene väsib. Muutub ebakindlaks. Mõnikord annab lihtsalt alla. Pöördub koju tagasi.

Mingil põhjusel on head lennufirmad korraldanud asjad teisiti. Sa ostad ühe pileti. Ühendused on läbi mõeldud. Kui lend hilineb, aitab keegi sind ümberplaneerimisel, pakutakse tasuta ööbimist. Sina ei pea juhtima lennujaama – lennujaam juhib teekonda sinu eest.

Inimene vajab teejuhti ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi

Just seda tähendab tervise- ja sotsiaalvaldkonna integratsioon inimese vaates. Integratsioon on sujuv ja korraldatud teekond lõppeesmärgini. Teejuht koos koostööd toetava infosüsteemiga korrastab süsteemi, aitab vältida aja, raha ja inimeste töö ebaefektiivset kasutust ning säästab nii inimese kui ka teenuseosutajate aega, närve ja raha.

Aga kes vastutab, et teejuhi teenus toimiks?

Selle eest ei saa vastutada ükski teenuseosutaja üksi, eraldiseisvana. Lahendusena loome maakondlikud heaolupiirkonnad ehk tegevuspiirkonnad, kus hakkavad tegutsema sealseid tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajaid ühendavad koostööorganisatsioonid ehk TERVIK-ud. TERVIKu moodustavad piirkonnas tegutsev(ad) haigla(d), perearstiabi osutajad ning kohalikud omavalitsused, kes korraldavad sotsiaalabi osutamist.

Meediast on läbi käinud mure, et TERVIKud või terviseteejuhid on järjekordne bürokraatia. Tegelikult on nende mõte väga lihtne: vajame kedagi, kes vastutab kogu teekonna, mitte ainult ühe lõigu eest. TERVIK vastutab sujuva teekonna eest nagu lennufirma.

Terviseteejuht ei ole piloot. Ta on see inimene lennujaamas, kelle juurde saad minna, kui lend ei klapi. Ta ei vii sind sihtkohta üksinda, aga ilma temata jõuavad paljud sinna lihtsalt palju hiljem – või ei jõua üldse.

Sageli küsitakse: kas see pole kallis? Tegelikult on kõige kallim just killustatus. Iga katkenud raviteekond, iga hilinenud sekkumine, iga inimene, kes jõuab süsteemi alles kriisis, maksab rohkem – nii rahas kui inimlikus mõttes.

Süsteemides, kus on kasutusel terviseteejuht, on vähemalt 30% vähem erakorralisi visiite, vähemalt 10% harvem haiglaravi, väheneb oluliselt hooldekodusse sattumise tõenäosus.

Tervisekassa avaneb uues vahekaardis on arvutanud terviseteejuhtide lisakuluks 8 miljonit aastas ja kokkuhoiuks tervishoiusüsteemile teist sama palju, aga arvesse on jäänud võtmata see, mis kõige olulisem - vähem hetki, kus inimene tunneb nõutust, lootusetust, ahastust, jõuetut viha süsteemi vastu – vale uks, vale terminal, lahkunud lend, maha magatud ravivõimalus.

Integratsioon pole oluline mitte sellepärast, et see on efektiivne – kuigi on –, vaid sellepärast, et see on inimlik.