Miks on vaimse tervise abi noortele endiselt raskesti kättesaadav?

Küsimus ei ole ainult selles, kui palju on Eestis psühholooge või psühhiaatreid. Küsimus on ka selles, kuidas kogu süsteem toimib. Kui noor peab ootama abi kuid, liikuma ühe spetsialisti juurest teise juurde või loobuma ravist, sest teenus on liiga kallis, ei saa öelda, et abi oleks päriselt kättesaadav.

Noore jaoks algab kõik sageli koolist. Õpetaja märkab muutunud käitumist, sõbrad panevad tähele, et midagi on valesti, või noor julgeb ise rääkida oma muredest. Kuid isegi siis ei pruugi vajalik tugi olla kohe olemas. Kõigis koolides ei ole piisavalt koolipsühholooge ning olemasolevad spetsialistid töötavad sageli suure koormuse all. See tähendab, et abi võib tulla alles nädalate või isegi kuude pärast.

Kui koolist edasi suunatakse perearsti juurde, algab järgmine etapp. Perearst teeb oma võimaluste piires kõik, kuid ka tema võimalused on piiratud. Vajadusel tuleb pöörduda eriarsti poole ning seal võivad ooteajad kujuneda pikaks. Noore jaoks tähendab see aega, mille jooksul võivad probleemid süveneda.

Sageli öeldakse, et vaimse tervise muredega tuleb tegeleda võimalikult vara. Seda põhimõtet kinnitavad nii arstid kui ka teadlased. Praktikas jõuab aga osa noori spetsialisti juurde alles siis, kui probleem on juba tõsine. Selleks ajaks võib olla kannatanud koolitee, suhted lähedastega või tööelu algus. Mõni noor katkestab õpingud, teine kaotab usu sellesse, et abi üldse on võimalik saada.

See ei tähenda, et Eesti vaimse tervise süsteemis ei oleks tehtud edusamme. Loodud on uusi teenuseid, suurendatud spetsialistide väljaõpet ning vaimse tervise teemadest räägitakse rohkem kui kunagi varem. Need on olulised sammud. Kuid kui nõudlus kasvab kiiremini kui süsteemi võimekus, jääb paljude inimeste jaoks vajalik abi endiselt kättesaamatuks.

Sageli tuuakse põhjuseks rahapuudus. Raha on kahtlemata oluline, kuid probleem ei taandu ainult sellele. Sama tähtis on see, kuidas teenused on korraldatud ja kui hästi erinevad süsteemi osad omavahel koostööd teevad. Kui noor peab ise välja selgitama, kelle poole pöörduda, millist saatekirja ta vajab või milline teenus talle üldse sobib, muutub abi otsimine keeruliseks juba enne ravi algust.

Vaimse tervise toetamine ei tohiks alata alles siis, kui inimene on kriisis. Palju rohkem tähelepanu tuleks pöörata ennetusele. Koolides peab olema piisavalt tugispetsialiste, perearstidel peab olema võimalus kiiresti nõu küsida ning noorel peab olema selge arusaam, kuhu pöörduda juba esimeste murede korral. Samuti peab olema tagatud, et abi oleks kättesaadav sõltumata pere sissetulekust või elukohast.

Noored ei vaja ainult sõnumit, et abi tasub otsida. Nad vajavad kindlust, et abi on olemas siis, kui seda kõige rohkem vaja on. Kui ühiskond soovib vähendada vaimse tervise probleemidest tulenevaid kulusid, parandada haridustulemusi ja toetada noorte iseseisvat elu, tuleb investeerida süsteemi, mis jõuab inimeseni õigel ajal.

Vaimse tervise abi ei ole luksus ega lisateenus. See on osa toimivast tervishoiust ning investeering kogu ühiskonna tulevikku. Noor ei peaks õppima elama oma murega lihtsalt sellepärast, et abi on liiga kaugel. Abi peab olema kättesaadav enne, kui murest saab kriis.