Triinu Tints: „Ka kõige raskemal hetkel ei pea jääma üksi“

Rääkisime Triinuga tema enda lapse saamise teekonnast, sellest, mis aitas rasketel aegadel edasi liikuda, ning sellest, mida ta ütleks inimesele, kes seisab täna silmitsi samade küsimuste ja tunnetega.

Tee emaduseni ei olnud sirge

Triinu sõnul algas tema teekond emaduseni suure lootusega, nagu paljudel teistelgi. Kui aga oodatud rasedus ei saabunud või teekond kulges teisiti, kui ta oli ette kujutanud, tuli tal silmitsi seista emotsioonidega, millest räägitakse sageli liiga vähe.

„Viljatus, raseduse katkemine või lapse kaotus ei mõjuta ainult keha. Need puudutavad sügavalt inimese identiteeti, suhteid ja tulevikuplaane,“ selgitab ta.

Rasked kogemused tõid kaasa kurbust, pettumust, viha ja vahel ka süütunnet. Samas õppis ta nende tunnete keskel märkama, kui oluline on lubada endal tunda kõike seda, mis parasjagu esile kerkib.

Mis aitas edasi minna?

Triinu sõnul ei olnud olemas ühte konkreetset hetke või lahendust, mis oleks valu ära võtnud. Edasi aitas liikuda pigem väikeste sammude kogum.

Olulisel kohal olid lähedaste tugi, professionaalne abi ning inimesed, kes olid ise sarnase kogemuse läbi teinud.

„Kui kohtad inimest, kes päriselt mõistab, mida sa tunned, kaob sageli tunne, et oled oma murega täiesti üksi,“ ütleb ta.

Samuti õppis ta olema enda vastu leebem. Kui alguses tundus, et peab olema tugev ja kiiresti edasi liikuma, siis aja jooksul mõistis ta, et paranemine ei käi kindla graafiku järgi.

Kogemusest sai kutsumus

Isiklikud läbielamised suunasid Triinu lõpuks kogemusnõustamise juurde. Ta mõistis, kui suur väärtus on inimesel, kes oskab lihtsalt kohal olla, kuulata ja mõista.

Täna toetab ta inimesi, kes seisavad silmitsi leina, viljatuse või raseduskriisiga. Sageli vajavad inimesed eelkõige kinnitust, et nende tunded on normaalsed ning et nad ei pea oma valu üksi kandma.

„Mõnikord ei ole vaja nõuandeid ega lahendusi. On vaja kedagi, kes julgeb jääda sinu kõrvale ka siis, kui vastuseid ei ole,“ räägib ta.

Millest räägitakse liiga vähe?

Triinu arvates räägitakse ühiskonnas endiselt liiga vähe reproduktiivtervisega seotud kaotustest ja raskustest.

Paljud inimesed kogevad survet kiiresti taastuda või oma tunnetest mitte rääkida. Samuti võib valus olla kuulda hästi mõeldud, kuid haiget tegevaid kommentaare nagu „küll kõik läheb hästi“ või „oled veel noor“.

„Iga inimese lugu on erinev. Vahel ei vaja inimene lootust tuleviku kohta, vaid õigust olla kurb selles hetkes, kus ta praegu on,“ ütleb ta.

Sõnum neile, kes täna võitlevad

Kui Triinu saaks öelda ühe asja inimesele, kes seisab praegu silmitsi viljatuse, raseduskriisi või kaotusega, oleks see lihtne:

„Sa ei pea seda kõike üksi läbi tegema.“

Ta rõhutab, et abi küsimine ei ole nõrkuse märk. Vastupidi – see on julgus tunnistada, et inimene vajab tuge.

„Isegi kui praegu tundub, et tulevikku on raske näha, ei pea sa kõndima seda teed üksinda. Toetus, mõistmine ja ühendus teistega võivad teha rohkem, kui esialgu uskuda oskad.“

Lootus ei tähenda valu puudumist

Triinu lugu näitab, et lootus ei tähenda raskuste eitamist ega valu kadumist. Lootus võib tähendada hoopis usku, et ka kõige keerulisemate kogemuste keskel on võimalik leida tuge, mõistmist ja jõudu edasi liikuda.

Nii oma töös kui ka isiklikus elus aitab ta inimestel meeles pidada, et nende lugu, tunded ja kogemused on olulised. Ning et ka kõige raskematel hetkedel ei pea jääma üksi.