Uudislood

Erihoolekandeteenuste inimväärne rahastamine – samm, mis muudab elusid ja loob tõelise heaoluriigi

Kui valitsus arutleb riigi eelarvestrateegia üle ja otsustab avalikus sektoris töötavate inimeste palgatõusu, on oluline meenutada, et erihoolekandeteenused on samuti osa sellest võrrandist. Praegu on meil Eestis umbes 6200 inimest, kes vajavad erihoolekandeteenuseid, kuid järjekorras on veel 2100 inimest, kellest 1100 ei saa ühtegi teenust. Keskmine ooteaeg on 2–3 aastat. See tähendab, et inimesed, kes vajavad abi, jäävad aastateks ootama, samal ajal kui nende lähedased murduvad hoolduskoormuse all. See on olukord, mis nõuab kiiret ja põhjalikku lahendust. Aga see on ka olukord, mis puudutab meid kõiki, sest kui me ei hoolitse kõige nõrgemate eest, siis milliste väärtuste eest meie ühiskond tegelikult seisab?

Remi Gregori Sassi

16. september, 2025

Loo autor: Ragnar Vaiknemets, juhatuse esimees

Allikas ( Hoolekandeteenused.ee)

Miks on erihoolekandeteenuste rahastamine oluline?

Erihoolekandeteenused on mõeldud inimestele, kellel on raske, sügav või püsiv psüühikahaigus või intellektipuue. Need teenused ei ole luksus – need on eluliselt vajalikud, et tagada nende inimeste elukvaliteet ja võimalus iseseisvalt toime tulla. Kui riik ei suuda endale võetud kohustust täita ja erihoolekandeteenuse vajajatele vajalikke teenuseid pakkuda, langeb koormus toetust vajavate inimeste perekondadele, kes ei saa hoolduskoormuse tõttu aktiivselt tööturul osaleda. See ei ole ainult inimeste heaolu küsimus, vaid ka majanduslik probleem, kuna hoolduskoormus vähendab tööjõu osalemist ja suurendab sotsiaalseid kulusid. Aga see on ka inimlikkuse puudujääk. Kas me tõesti tahame ühiskonda, kus abivajajad jäetakse oma saatuse hooleks?

Praegune olukord ja selle tagajärjed

Teenuskohtade puudus: Praegu on järjekorras umbes 2100 inimest, kellest 1100 ei saa ühtegi teenust. Keskmine ooteaeg on 2–3 aastat. Kujutage ette, et teie lähedane vajab abi, kuid te ei saa talle seda pakkuda, sest teenused on liiga kallid või need pole lihtsalt kättesaadavad. See on reaalsus, millega paljud perekonnad Eestis iga päev silmitsi seisavad.

Madalad teenushinnad: Praegused riiklikud teenushinnad katavad keskmiselt vaid 66% teenuste tegelikest kuludest. See toob kaasa töötajate madala tasustamise, mis muudab tööjõu leidmise ja hoidmise keeruliseks. Tegevusjuhendajate palk on üks valdkonna madalamaid, mis viib professionaalide lahkumiseni sektorist. Kuidas saame oodata, et inimesed jääksid töötama keerulises ja nõudlikus valdkonnas, kui nad ei saa endale ja oma perele rahuldavat elatist tagada?

Rahastuse puudumise tagajärjed: Kui lisarahastust ei tule, võivad teenuspakkujad tõsta inimeste omaosaluse hinda või sulgevad teenuskohti või hoopis lõpetavad tegevuse. Personal voolab sektorist välja, järjekorrad pikenevad ja teenuste kvaliteet halveneb. See toob kaasa sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, kuna inimesed, kes ei saa vajalikku toetust, ei suuda panustada ühiskonda ja nende lähedased ei saa tööturul osaleda. Juba tehtud riiklikud investeeringud ehk kogukondadesse loodud inimväärsed kodud amortiseeruvad ja valdkonna areng tervikuna pidurdub.

Rahastuse vajadus ja selle mõju

Esmatähtis on riiklike teenushindade tõstmine: Teenushindade tõstmine tegelike kuludeni, et tagada teenuste jätkusuutlikkus ja töötajaskonna püsimine. See hõlmab ka tegevusjuhendajate palgatõusu, et hoida professionaale sektoris. Me peame näitama, et väärtustame neid inimesi, kes teevad seda rasket, kuid vajalikku tööd.

Täiendavate teenuskohtade loomine: Lisarahastus võimaldab luua täiendavaid teenuskohti, mis aitab umbes 1000 inimest, kes on praegu järjekorras. See vähendab ooteaega ja parandab teenuste kättesaadavust.

Hoolduskoormuse vähendamine: Teenuste parem kättesaadavus võimaldab pereliikmetel vabaneda liigsest hoolduskoormusest ja naasta tööturule. See toob kaasa täiendava maksulaekumise riigieelarvesse. Loe pikemalt siit