Imbi Rego: tegevusjuhendaja töö on palju enamat kui hooldamine
Mida tähendab tegevusjuhendaja töö psüühilise erivajadusega inimeste toetamisel? Kas see on pelgalt hooldustoimingute kogum või hoopis inimese väärikuse, turvatunde ja iseseisvuse hoidmine?
Allikas: Eesti Puuetega Inimeste Koda
Need küsimused kerkisid taas päevakorda pärast maikuus toimunud õiguskantsleri büroo kontrollkäiku Karula Kodusse, kus elavad inimesed, kes vajavad igapäevaelus väga suurt abi ja tuge. Kontrollkäigu eesmärk oli hinnata, kas AS Hoolekandeteenused osutab teenust kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega ning kas igapäevases töös lähtutakse inimõiguste põhimõtetest.
Kontrollkäigu tulemus oli positiivne – puudusi, mis seaksid kahtluse alla teenuse kvaliteedi või teenuseosutaja usaldusväärsuse, ei tuvastatud. Samas juhiti taas tähelepanu küsimusele, mis on erihoolekandes olnud aktuaalne juba aastaid – töötajate nappusele.
Kesk-Lõuna piirkonnajuhi Imbi Rego sõnul on oluline mõista, et tegevusjuhendaja töö ei piirdu hooldustoimingutega.
„Sageli nähakse tegevusjuhendaja tööd eelkõige praktilise abina, kuid tegelikult on selle töö keskmes inimene. Meie ülesanne on toetada inimese toimetulekut, märgata tema vajadusi, luua turvatunnet ja aidata tal säilitada võimalikult iseseisev ning väärikas elu,“ ütleb Rego.
Tema sõnul vastavad teenuseosutajad küll seaduses sätestatud miinimumnõuetele, kuid tegelik elu on oluliselt keerulisem.
„Formaalselt vastame nõuetele, kuid inimeste vajadused ei mahu alati normidesse. Meie elanikud vajavad sageli ööpäevaringset tuge ning selle pakkumiseks on vaja piisavalt tegevusjuhendajaid. Tühi ametikoht ei tee tööd,“ rõhutab ta.
Karula Kodus elavad inimesed, kelle toetusvajadus on väga suur. Just seetõttu sõltub nende igapäevane elukvaliteet suurel määral sellest, kui palju on aega inimese jaoks olemas olla – kuulata, julgustada, toetada ning aidata kaasa tema võimalikult iseseisvale elule.
Erihoolekandeteenuste rahastus tuleb riigieelarvest ning selle maht on püsinud aastaid sisuliselt samal tasemel. Rego sõnul muudab see töötajate leidmise ja hoidmise järjest keerulisemaks, kuigi vajadus kvaliteetse toe järele kasvab.
Positiivse märgina peab ta oluliseks, et ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu vajadusele suurendada erihoolekandeteenuste rahastust.
„Kui soovime, et inimesed saaksid elada väärikalt ning tegevusjuhendajad teha oma tööd professionaalselt ja pühendunult, peab sellele vastama ka rahastus. Inimväärset teenust ei saa pakkuda ainult miinimumnõuetele toetudes,“ leiab Rego.
Tema hinnangul jäävad nii tegevusjuhendajate töö kui ka psüühilise erivajadusega inimeste vajadused ühiskonnas sageli tahaplaanile.
„Need inimesed on osa meie ühiskonnast. Nende hääl väärib kuulamist ning ka tegevusjuhendajate töö väärib suuremat märkamist ja väärtustamist. Lõppkokkuvõttes räägime sellest, millist ühiskonda me soovime – kas sellist, kus iga inimene saab elada väärikalt sõltumata oma erivajadusest.“
Veel samal teemal