Ivar Seeland räägib kahest vähidiagnoosist ja elu ümberhindamisest

Esmalt eesnäärmevähk, seejärel kõrivähk

Ivari teekond algas eesnäärmevähi diagnoosiga. Tegemist ei olnud agressiivse vormiga ning regulaarne PSA-testimine andis kindlustunde, et haigus on kontrolli all. Elu jätkus tavapärases rütmis.

Aasta hiljem sai ta aga teise diagnoosi – kõrivähi. Esialgu näis haigus kui tavaline angiin, kuid uuringud kinnitasid pahaloomulist kasvajat. Otsus saabus Ivarini reisil, vaatega India ookeanile.

„Ilmselgelt saad vasaraga mööda pead,“ kirjeldab ta saates diagnoosihetke.

Füüsiline ravi ja sisemine murdepunkt

Kõrivähi ravi oli Ivari sõnul füüsiliselt karm. Ent suurem murdepunkt saabus siis, kui ta mõistis, et vähk ei puuduta ainult keha, vaid sunnib üle vaatama kogu senise eluviisi.

Saates räägib ta aastatepikkusest stressist, pidevast pingest ja rollidest, mida ta enda sõnul täitis, et vastata teiste ootustele. „Ma terve elu üritasin olla see, keda arvasin, et inimesed minus näha tahavad,“ ütleb Seeland.

Haigus pani teda küsima küsimusi, mida ta polnud varem endale esitanud – miks see juhtus ja kas ta elab elu, mis on kooskõlas tema enda väärtustega.

Väärtuste muutus

Ivar Seeland ütleb, et diagnoos lõhkus senise arusaama edust. Kui varem tähendas edu eelkõige ametinimetust ja sissetulekut, siis nüüd peab ta olulisemaks hingerahu ja tervist.

Tema sõnul on tänane elukvaliteet rahalises mõttes tagasihoidlikum, kuid sisemiselt tasakaalukam. „Kas närvid või raha? Tegelikult oli küsimus, kas tervis või raha?“ arutleb ta saates.

Ära lükka kontrolle edasi

Vodcasti keskne sõnum on praktiline ja selge: mitte kapselduda ning mitte lükata edasi tervisekontrolle. Seeland rõhutab, et haiguse varajane avastamine annab suurema võimaluse raviks, kuid kriis võib olla ka võimalus elu põhjalikumaks ümberhindamiseks.