Kas oleme valmis päriselt rääkima töötajate turvalisusest sotsiaaltöös?

Sotsiaaltöö keskmes on inimene, tema vajadused, väärikus, turvalisus ja õigus saada abi. Kuid olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud sellele, et üsna vähe räägitakse nende inimeste heaolust, kes seda tööd iga päev teevad.

Räägime palju abivajajatest, teenustest, hoolekandesüsteemist ja toetamisest, vähem aga sellest, kuidas tunnevad end inimesed, kes töötavad pidevalt keeruliste olukordade, konfliktide ja tugevate emotsioonide keskel. Tundub, et see on teema, millest sotsiaalvaldkonnas omavahel räägitakse rohkem kui avalikult välja näidatakse.

Kolleegidega vesteldes olen tähele pannud, et väga paljud on oma töös mingil kujul kokku puutunud kliendist lähtuva ähvardamise, surve, agressiooni või olukordadega, kus töötaja on tundnud end süsteemis üksi jäetuna. Mõni räägib sellest avatumalt, mõni vaikib, aga probleem tundub olevat üldine. Kõige rohkem üllatab mind, kui tavaliseks on see paljude spetsialistide jaoks juba muutunud. Tallinna Ülikooli „Kohalike omavalitsuste sotsiaal-ja lastekaistetöötajate tööheaolu ja ametialane areng“ (Toros jt 2024, 70) selgub, et 92,6% küsitluses osalenud töötajatest olid oma töös kokku puutunud kliendist lähtuva vägivallaga.

Paljud kolleegid on oma töös mingil kujul kokku puutunud kliendist lähtuva ähvardamise, agressiooni või survega.

Sotsiaalvaldkonna töötajalt oodatakse empaatiat, rahulikkust ja professionaalsust ka väga keerulistes olukordades. Sageli töötame inimestega nende elu kõige raskematel hetkedel: kriiside, sõltuvuste, pereprobleemide vaimse tervise raskuste või sügava vaesuse keskel. Sellises olukorras ei pruugi inimene alati näha sotsiaaltöötajat abistajana. Vahel nähakse temas süsteemi esindajat, kes teeb inimese arvates ebaõiglaseid otsuseid tema elu kohta. See tekitabki keerulise olukorra.

Ühelt poolt peab sotsiaalvaldkonna töötaja hoidma inimese väärikust ja kaitsma tema õigusi. Teiselt poolt tuleb teha otsuseid, mis alati ei pruugi inimesele meeldida, näiteks toetuste, lastega seotud sekkumiste, hooldusvajaduse või teenuste kohta. See tähendab, et töötajad võivad puutuda kokku verbaalse agressiooni, ähvarduste, manipuleerimise või survega. Mõnikord püütakse töötajat mõjutada otsuseid muutma või seatakse tema professionaalsus kahtluse alla. Üha rohkem survestatakse ka sotsiaalmeedia kaudu, näiteks levitatakse valeinfot, kahjustatakse töötaja mainet või püütakse leida teavet tema eraelu ja pereliikmete kohta. Vahel väljuvad need olukorrad töö piiridest, kanduvad isiklikku ellu ja mõjutavad turvatunnet ka väljaspool tööaega. Väga sageli kuuleb selle kohta üksnes, et niisugune see töö lihtsalt on. Kas päriselt peabki nii olema?

Kes kaitseb töötajat päriselt?

Ohtlikke olukordi võib kogeda nii töökohas, kliente kodus külastades kui ka pärast tööaega. Suuremates omavalitsustes käivad spetsialistid keerulisematel koduvisiitidel sageli kahekesi. Aga ainult sellest alati ei piisa, et tunda end turvaliselt. Sotsiaalvaldkonnas töötavad väga sageli naised ja kunagi ei või teada, mis võib ukse taga oodata, mis seisundis on inimene ja kuidas ta käitub. Ohtlikud võivad olla ka keskkond, loomad, ruumitingimused või üldine ettearvamatu olukord. Vajaduse korral kaasatakse ka politsei, kuid alati ei ole võimalik tagada, et abi on kohe kättesaadav.

Töötajate turvatunnet võidakse häirida ka väljaspool tööaega. Üks kolleeg jagas hiljuti oma kogemust, mis näitas eriti selgelt, kui kaitsetuna võib spetsialist end tunda. Tegemist oli perekonnaga, kus vanemad ei olnud aastaid koos elanud. Üks neist pöördus laste heaolu spetsialisti poole oma soovide ja ootustega. Spetsialist aga pidi otsustamisel lähtuma eelkõige lapse huvidest, isegi kui see ei vastanud tema vanema ootustele. Pärast seda hakkas rahulolematu lapsevanem anonüümsete kontode kaudu internetis spetsialisti kohta negatiivseid postitusi levitama, mõjutama teiste inimeste arvamust ning koguma ja jagama tema kohta halvustavat infot, kahjustades tema mainet. Hiljem selgus, kes selle kõige taga oli ning pöörduti politsei poole. Kahjuks otsustas politsei menetlust mitte alustada ja töötajat kiusanud inimesega ei peetud isegi hoiatavat vestlust. See tekitas spetsialistile tunde, et süsteem teda päriselt ei aita ja kui tekib vajadus, ei suuda keegi töötajat tegelikult kaitsta.

Küsimus ei peaks olema selles, kas valida töötaja turvalisuse või kliendi õiguste vahel. Tuleks luua süsteem, mis suudab hoida mõlemat korraga.

Teine kolleeg rääkis juhtumist, kui lapse kaitsmiseks tuli teha väga raske otsus ja ta perest eraldada. Pärast seda hakkas üks lapsevanem ähvardama nii spetsialisti kui ka tema perekonda. Juhtumi kohta esitati politseisse avaldus, kuid menetlus venis ligi kaks aastat. Lõpuks saabus prokuratuurist otsus: menetlus lõpetatakse avaliku huvi puudumise tõttu ja süüteokoosseis ei ole piisav. Kõige šokeerivam aga oli, et vaid mõni päev enne otsuse saabumist üritas sama inimene linnas spetsialisti füüsiliselt rünnata ja töötaja pidi esitama uue avalduse. Kollegi sõnul tunneb ta, et süsteem ei kaitse teda isegi siis, kui ähvardused ei piirdu enam ainult sõnadega. Ta jääb töötajana üksi ja peab ise toime tulema nii hirmu, stressi, kui ka teadmisega, et abi ning kaitse ei pruugi õigel hetkel kohale jõuda või seda üldse ei ole.

Ka hiljutine juhtum, millest kirjutas Postimees[1], näitab eriti valusalt, kui haavatavad võivad olla sotsiaalvaldkonna töötajad oma igapäevatöös. Artiklis kirjeldati olukorda, kus ka ise oma agressiivseid kavatsusi tunnistanud klient ründas hooldekeskuse töötajat korduvalt kääridega.

Sellised šokeerivad juhtumid peegeldavad laiemalt probleemi. Inimesed, kelle töö on aidata teisi kõige raskematel hetkedel, jäävad ise sageli kaitseta. Need lood panevad mõtlema, et sageli jääb sotsiaalvaldkonna töötajate enda turvalisus ja heaolu nähtamatuks. Kui spetsialist peab iga otsuse tegemisel mõtlema peale kliendi heaolu ka sellele, kas tema enda turvalisus ja maine võib ohtu sattuda, mõjutab see paratamatult kogu valdkonda. Ähvardustele, laimamisele või agressiivsele käitumisele reageerimata jätmine võib panna mõned sotsiaaltöötajaga vastuollu sattunud inimesed uskuma, et spetsialisti selline survestamine ongi lubanud.

Kas professionaalsus tähendab vaikivat talumist?

Tundub, et sotsiaaltöös on aastaid valitsenud vaikimise kultuur, kus professionaalsus tähendab suutlikkust kõigega toime tulla. Eeldatakse, et sotsiaalvaldkonna töötaja peab jääma rahulikuks, mõistvaks ja tasakaalukaks ka siis, kui olukord on emotsionaalselt väga raske. Aga mingil hetkel võib tekkida küsimus, kust läheb professionaalsuse ja vaikides talumise piir?

Paljud töötajad ei räägi oma kogemustest, sest kardetakse näida nõrga või ebaprofessionaalsena. Mõnikord võib näida, et kui räägid turvatunde puudumisest või ähvardustest, siis justkui süüdistad klienti või näed abivajavat inimest ohuna. Minu arvates ei tohiks need küsimused olla vastandatud.

Oma kogemustest ei räägita, sest kardetakse näida nõrga või ebaprofessionaalsena.

Turvalisuse käsitlemine ei tähenda, et inimest käsitletaks „probleemina“. Pigem väljendab see sotsiaaltöötajate pingelise argipäeva ausat teadvustamist ja vajadust süsteemse toe järele. Turvalisus ja abi vajava inimese inimväärikus ei ole vastandid. Sageli kardetakse, et töötajate turvalisusest rääkimine muudab sotsiaaltöö liiga kontrollikeskseks. See on kindlasti väga oluline ja vajalik küsimus, mida kaaluda. Kui turvalisuse tagamine hakkab põhinema ainult kontrollil või karistamisel, võib kaduda midagi väga olulist: inimese ja spetsialisti usaldussuhe. Eetiline aga ei ole ka see, kui töötajalt oodatakse väga keeruliste ühiskondlike pingete kandmist piisava kaitse ja toeta. Võib-olla ei peaks küsimus olema selles, kas valida töötaja turvalisuse või kliendi õiguste vahel, pigem võiks küsida, kuidas luua süsteem, mis suudab hoida mõlemat korraga. Kui töötaja tunneb end turvaliselt ja toetatuna, suudab ta ka keerulistes olukordades paremini säilitada rahuliku ja professionaalse suhtluse kliendiga.

Mulle tundub, et siin tekib ka üldisem küsimus, kuidas ühiskond üldse näeb sotsiaalvaldkonna töötajat. Kas teda nähakse professionaalina, kes täidab avalikke ülesandeid ja vajab selleks süsteemset tuge ning kaitset? Või inimesena, kellelt lihtsalt oodatakse lõputut kannatlikkust ja kohanemist?

Kui töötaja tunneb end pidevalt emotsionaalse surve all või kaitsetuna, suureneb läbipõlemise risk.

Kui ühiskond ootab sotsiaalvaldkonna töötajatelt väga keeruliste probleemide lahendamist ja avaliku huvi teenimist, siis peaks süsteem – nii tööd reguleerivad seadused kui ka asutuste töökorraldus – pakkuma ka piisavat tuge neile, kes seda tööd teevad. Tihti jääb tunne, et töötajatelt oodatakse väga palju, kuid keerulistes olukordades peavad nad sageli ise hakkama saama. See mõjutab nii töötajaid kui ka kogu valdkonda.

Kui töötajad tunnevad end pidevalt emotsionaalse surve all või kaitsetuna, suureneb läbipõlemise risk. Spetsialistid lahkuvad valdkonnast ja noored ei julge sellesse ametisse üldse tulla. Lõpuks mõjutab see ka abi vajavaid inimesi, sest süsteemi kvaliteet oleneb otseselt sellest, kas on kedagi, kes soovib selles valdkonnas töötada.