Kristiin Mikko: Uimastite tarvitamine ei ole ainult tervise teema. See on ka julgeoleku küsimus

Ühe inimese probleemist saab ühiskonna probleem

Uimastite tarvitamist nähakse sageli isikliku valiku ja terviseprobleemina. See on mugav vaade, sest nii saab vastutuse jätta üksikisiku kanda.

Tegelikkuses ei jää uimastite tarvitamise mõju kunagi ainult ühe inimese kanda. Kui narkootikumide, alkoholi, tubaka ja e-sigarettide tarvitamine levib, mõjutab see inimeste tervist ja toimetulekut, aga ka töövõimet, peresid, kogukondi ning lõpuks kogu ühiskonna toimevõimet.

Meile meeldib mõelda, et julgeolek algab kaitseplaanidest, varudest ja kriisiharjutustest. Tegelikult algab see palju varem. Julgeolek sõltub ka sellest, kui palju on ühiskonnas inimesi, kes tulevad oma eluga toime, suudavad töötada, hoolitseda oma lähedaste eest ja vajadusel panustada ka kriisiolukorras.

Eelmisel aastal suri Eestis otseselt alkoholitarvitamisest põhjustatud haigustesse üle 500 mehe vanuses 20–55. Sellele lisanduvad alkoholi tarvitamisega seotud surmad, näiteks vigastussurmad. Sama vanuserühma narkootikumidega seotud surmajuhtumeid oli üle 80. Need ei ole lihtsalt statistilised näitajad. Need on inimesed oma elu kõige aktiivsemas eas, inimesed, kelle teadmised, oskused ja panus on ühiskonnale kõige väärtuslikumad.

Surmad on aga vaid jäämäe tipp.

Veel suurem on nende inimeste hulk, kelle tervis, töövõime ja elukvaliteet on uimastite tõttu kannatada saanud. Neid ei kajasta pealkirjad ega statistikatabelid, kuid just nende kaudu jõuab probleem tööturule, peredesse ja kogukondadesse.

Julgeolekut ei ehitata ainult kriisis

Kui rääkida julgeolekust, mõeldakse sageli sellele, mida teha siis, kui kriis on juba käes. Tegelikult määratakse riigi vastupanuvõime ära palju varem. See sõltub sellest, kui terve, sidus ja toimiv on ühiskond enne kriisi. Selles mõttes ei ole uimastite tarvitamise ennetamine ainult tervishoiu või hariduse küsimus. See on üks viis hoida ühiskonna toimimisvõimet.

Kui probleemidega tegeletakse varakult, on vähem inimesi, kes jäävad tööturult kõrvale, katkestavad õpingud või kaotavad sideme kogukonnaga. Kui neid probleeme eirata, kuhjuvad riskid vaikselt aastaid ja muutuvad nähtavaks alles siis, kui olukord on juba tõsine. Kriisi saabudes on nende probleemidega tegelemiseks enamasti hilja.

Stigma teeb probleemi suuremaks, mitte väiksemaks

Sõltuvusprobleemidest rääkides keskendutakse sageli sellele, kuidas inimesi uimastitest eemal hoida. Palju vähem räägitakse sellest, miks inimesed abi ei otsi. Üks peamisi põhjuseid on häbimärgistamine.

Kui inimene kardab hukkamõistu rohkem kui oma probleemi, jääb abi sageli otsimata. Probleem ei kao, vaid muutub varjatumaks. Inimesed püüavad ise hakkama saada, lükkavad abi otsimist edasi ja jõuavad süsteemini alles siis, kui olukord on juba keeruline.

Seda peetakse vahel karmiks lähenemiseks, mis peaks inimesi vastutustundlikumaks muutma. Tegelikkuses ei ole sellel palju pistmist vastutusega. Häbimärgistamine ei ravi sõltuvust, ei vähenda tervisekahjusid ega too inimesi ühiskonnale lähemale. See tähendab suuremat koormust tervishoiule, rohkem katkenud tööelusid ja rohkem inimesi, kes jäävad ühiskonnast eemale. Seepärast ei ole stigma vähendamine pehme või kõrvaline teema. See on praktiline viis vähendada kahju, mis muidu aastatega kasvab.

Abi peab päriselt olemas olema

Ükski ennetus ei tööta, kui sellele ei järgne toimiv tugi. See tähendab, et abi peab olema kättesaadav, sobiv ja kiire. Mitte ainult kriisihetkel, vaid ka siis, kui inimene püüab oma elu uuesti üles ehitada.

Ravi ei tähenda ainult meditsiinilist sekkumist. See tähendab ka võimalust õppida, töötada ja taastada sidemed ühiskonnaga. Kui selline võimalus on olemas, ei tähenda uimastite tarvitamine automaatselt elust välja kukkumist. Kui seda ei ole, muutub kõrvalejäämine sageli püsivaks. Ühiskond võidab iga kord, kui inimene tuleb tagasi tööturule, lõpetab õpingud või taastab kontrolli oma elu üle. Kaotab siis, kui inimene jääbki kõrvale.

Lõppkokkuvõttes on see valik

Kõik see taandub lõpuks ühele küsimusele. Kas uimastite tarvitamist nähakse ainult probleemina, milles inimene ise on süüdi, või ka olukorrana, kus inimest tuleb aidata?

Kui jätame inimesed oma probleemidega üksi, ei kao probleem kuhugi. Kaovad inimesed, kes võiksid olla osa lahendusest.