Kui tööl juhtub raske või surmaga lõppenud tööõnnetus, siis kuidas töökollektiivi toetada?

Selliste sündmuste järgselt võivad töötajad kogeda šokki, ärevust, süütunnet, unehäireid, keskendumisraskusi või hirmu töö jätkamise ees. Eriti keeruline võib olukord olla töötajatele, kes nägid õnnetust pealt, puutusid vahetult kokku kannatanuga või olid kannatanuga lähedastes suhetes. Läbi töötamata emotsioonid võivad mõjutada nii inimese vaimset tervist kui ka suurendada uute tööõnnetuste riski.

Ka Töötervishoiu ja tööohutuse seadus käsitleb psühhosotsiaalseid ohutegureid osana töökeskkonnast. TTOS § 9¹ lg 1 järgi kuuluvad nende hulka muu hulgas õnnetusohuga töö ning juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist ja põhjustada tööstressi.

TTOS § 9¹ lg 2 kohustab tööandjat rakendama abinõusid psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks, sealhulgas kohandama töökorraldust töötajatele sobivaks ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda. Samuti sätestab TTOS § 12¹ lg 2 p 3, et riskid tuleb kõrvaldada nende tekkekohas või vähendada vastuvõetava tasemeni.

Pärast rasket tööõnnetust või kolleegi surma on oluline, et tööandja ei keskenduks ainult õnnetuse menetlustele ja töö jätkumisele, vaid ka inimeste toimetulekule. Töötajad vajavad selget ja rahulikku kommunikatsiooni, võimalust juhtunust rääkida. Oluline on mõista, et inimesed reageerivad traumaatilistele sündmustele erinevalt. Mõni soovib rääkida, teine vajab aega ja vaikust. Ka kollektiivina taastumine võtab aega ning juhtunu mõju ei pruugi avalduda kohe.

Soovitusi tööandjale antud olukorras toimimiseks:

· hinnata pärast õnnetust üle töö jätkamise ohutus ning rakendada täiendavaid abinõusid töötajate tervise ja turvalisuse tagamiseks (nt võimaldada ajutist töökoormuse vähendamist või puhkepäevi)
· teadvustada, et tegemist on traumaatilise olukorraga, mitte „tavapärase tööpäevaga“;
· võimaldada töötajatele aega taastumiseks ja emotsioonide läbiprotsessimiseks (tugevate emotsioonide väljendamise ja küsimuste esitamise võimalus);
· pakkuda vajadusel psühholoogilist tuge või muu vaimse tervise spetsialisti kaasamist;
· vaadata üle juhendamine, väljaõpe ja kriisiolukordades tegutsemise valmisolek;
· hoida kollektiivis avatud, toetavat ja lugupidavat suhtlust;
· riskianalüüsi ja tegevuskava asjakohastamine olukorras, kus töökeskkonnas on ilmnenud uued ohud, muutunud töötingimused või toimunud raske tööõnnetus (sh hinnata üle ka töökeskkonna psühhosotsiaalsed riskid ja vajadusel uuendada tegevuskava).

Oluline on ka rõhutada, et TTOS § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise. See võib hõlmata ka olukordi, kus töötaja ei ole pärast traumaatilist sündmust emotsionaalselt võimeline ohutult töötama.

Juhul kui töötaja vaimne tervis on juhtunu tõttu halvenenud ning see mõjutab tema igapäevast toimetulekut, on oluline julgustada professionaalse abi ja toe kasutamist, sealhulgas pöördumist tasuta vaimse tervise tugiliinide poole.

· Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 – nõustajad pakuvad tuge iga päev kell 10.00–00.00;
· Kriisinõustamist pakub Ohvriabi kriisitelefon 116 006. Võite ühendust võtta ka kirjutades vestlusaknasse või broneerida tasuta videonõustamine. Teenust pakutakse eesti, vene ja inglise keeles.
· Vajadusel saab suunata ka perearst sobiva vaimse tervise spetsialisti juurde – näiteks vaimse tervise õe, psühholoognõustaja, kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule. Ilma saatekirjata saab pöörduda vaimse tervise õe poole, registreerudes vastuvõtule Terviseportaalis.

Kas ja kuidas raskest õnnetusest kollektiivina üle saada?

See, kuidas organisatsioon olukorrale reageerib, mõjutab otseselt nii inimeste taastumist kui ka edasist töökliimat. Kui kollektiiv jääb pärast õnnetust emotsionaalselt toeta või juhtunut püütakse kiiresti unustada ja naasta tavapärasesse töörütmi, võib selline käitumine keerulist olukorda tahtmatult veelgi süvendada. See omakorda mõjutab nii töömotivatsiooni, tööga rahulolu kui üldist vaimset heaolu.

Taastumist toetab ennekõike see, kas ja kui läbimõeldult organisatsioon keskendub inimeste turvatunde taastamisele - töötajad vajavad tunnet, et juhtunut võetakse tõsiselt, küsimustele vastatakse ausalt ning nende reaktsioone ei pisendata.

Kollektiivi võiks toetada näiteks: 

• selge ja läbipaistev kommunikatsioon juhtunu ja edasiste sammude kohta; 
• juhtide nähtav kohalolek ja valmisolek töötajatega rääkida; 
• võimalus jagada oma mõtteid ja reaktsioone ilma negatiivseid tagajärgi kartmata; 
• töötajate emotsioonide normaliseerimine ja toetamine.

Oluline on mõista, et kollektiiv ei vaja pärast rasket õnnetust ainult aega, vaid ka teadlikku juhtimist ja toetust. Töötajate turvatunde, töörahu ja motivatsiooni taastumine ei sõltu üksnes tööprotsesside jätkumisest, vaid ka sellest, kuidas inimesi keerulises olukorras märgatakse, kaasatakse ja toetatakse. Samas on oluline arvestada, et inimesed ei taastu ühtemoodi – osade töötajate jaoks võib just tavapärase töö jätkamine, rutiini säilitamine ja kolleegidega kontaktis olemine aidata vähendada traumaatilise sündmuse mõju ning taastada turvatunnet ja kontrollitunnet oma igapäevaelu üle. Seetõttu on eriti oluline juhtide kohalolu, avatud suhtlus ja inimlikud vestlused töötajatega, et mõista, milline lahendus toetab konkreetses olukorras töötaja taastumist ja toimetulekut kõige paremini.