Kuula last, aga ära jäta teda üksi otsustama

Sageli käsitletakse laste ja vanemate õigusi vastanditena. See võib tekitada asjatut vastasseisu. Kas kuulata last või kehtestada piire? Kas anda vabadust või säilitada kontroll? Tegelikult ei pea lapse õigused ja täiskasvanu vastutus teineteist välistama. Kui vaadata lapse õigusi ja täiskasvanu vastutust koos, mitte vastanditena, saab selgemaks, et laps vajab korraga nii ärakuulamist kui ka juhendamist. Tal on õigus oma arvamusele, kuid ta vajab ka täiskasvanu tuge, piire ja suunamist.

Üks noor rääkis lasteabile, et ta on sageli hilisel õhtul või öösiti väljas, sest vanemad ei ole talle kunagi seadnud kellaaega, millal ta peaks koju jõudma. „Ilmselt vanematel on ükskõik, mis ma teen või kuidas mul läheb.“

Vanemad võivad selles loos mõelda, et nad soovivad olla „head“ vanemad ega taha lapse vabadust piirata. Ometi vajab laps kasvamiseks mitte piirideta välja, vaid turvalist ruumi. Vanema seatud piirid on justkui suur kogukonnaaed, milles laps saab vabalt kasvada. 

Piiride ja raamide seadmisel ei tohi aga unustada lapse õigusi. Kuigi vastutus lapse elu mõjutavate otsuste eest on täiskasvanul, on väga oluline ka last kuulata ja tema arvamusega arvestada.

Üks laps kirjutas lasteabile, et ta on väsinud vanemate vaidlustest: „Nad vaidlevad omavahel ja minuga, kuidas ja mida mina peaksin tegema ja kuidas elama, aga nad ei ole kordagi küsinud, mida mina tahan.“ 

Kõigis last puudutavates otsustes tuleb esikohale seada lapse parimad huvid ning anda lapsele võimalus avaldada arvamust küsimustes, mis teda puudutavad. See aga ei tähenda, et lapse arvamus automaatselt võrdub tema parima huviga. Mõnikord võivad lapse soov ja tema parimad huvid erineda. Siis tuleb lapsele selgitada, miks tema huvides tehti teistsugune otsus, kui ta ise oleks soovinud. Lapse kaasamine annab lapsele tunde, et ta on oluline ja väärtuslik. 

Otsuste tegemisel on oluline eristada, milline vastutus sobib lapsele ja milline peab jääma täiskasvanule. Väiksemates igapäevastes küsimustes võib laps teha ise valikuid – näiteks otsustada, mis värvi särgi ta selga paneb või millist laulu ta soovib lõpuaktusel esitada. Sellised eakohased valikud toetavad lapse enesekindlust, eneseteadlikkust ja iseseisvumist.

Laps ei pea aga vastutama otsuste eest, mis on tema vanuse, arengutaseme või olukorra tõttu talle liiga rasked. Lasteabi töös näeme ka juhtumeid, kus lapsele pannakse liiga suur vastutusekoorem.

Üks teismeeas poiss võttis lasteabiga ühendust, et rääkida oma vanemate lahkuminekust ja sellest, kui kurnatuna ta end tunneb. Kõige raskem oli tema jaoks see, et üks vanem jagas temaga iga päev oma lahutusega seotud valu, muret ja pingeid. Teismeline soovis selles olukorras jääda lapseks – olla kaasatud nii palju, kui on tema vanusele kohane, kuid mitte kanda vanema paarisuhteprobleemide emotsionaalset koormat ega teha otsuseid täiskasvanu eest.

Kui vanemad on lahku minemas, võib lapse parimate huvide arvestamine olla keeruline. Avalikkuses kuuleme sageli lugusid peredest, kus vanemad ei suuda pärast lahkuminekut kokku leppida, kuidas ühine lapse kasvatamine edasi käib.

Lasteabisse pöördus vanem, kes oli lahku minemas oma lapse emast. Ta küsis nõu, kas peab nüüd pöörduma kohtusse ja hakkama oma õiguste eest vaidlema. Vestluse käigus selgus, et läbisaamine lapse teise vanemaga oli hea ning esimesed kokkulepped lapse elukorralduse kohta olid nad saanud omavahel rahulikult ja koostöiselt sõlmida. Vanem tundis kergendust, kui sai teada, et lapse elu puudutavaid kokkuleppeid ei pea alati tegema kohtu kaudu. 

Kui vanemad saavad omavahel lapse huvides kokkuleppele, on see lapse jaoks sageli kõige rahulikum tee. Kui kokkuleppeid omavahel sõlmida ei õnnestu, saab abi perelepitusest, kus neutraalne spetsialist aitab vanematel lapse elukorralduse küsimused läbi rääkida.

Lapse kasvatamine ei ole õiguste vastasseis. See on ühine teekond, kus vanema vastutus ja lapse õigused käivad koos.