Uudislood

Miks ootame abi alles siis, kui probleem on tõsine?

Eestis räägitakse palju sellest, et tervishoius on pikad järjekorrad, arste on vähe ja raha napib. Harvem küsime aga, miks jõuavad inimesed abi otsima alles siis, kui probleem on juba tõsine.

Remi Gregori Sassi

See ei puuduta ainult vähki, südamehaigusi või vaimset tervist. Sama muster kordub peaaegu igas eluvaldkonnas. Me läheme arsti siis, kui valu on väljakannatamatu. Psühholoogi juurde siis, kui enam voodist tõusta ei jaksa. Füsioterapeudi juurde siis, kui liikumine on juba piiratud.

Abi küsimine ei tohiks olla viimane võimalus. See peaks olema esimene samm.

Ennetamine on odavam kui tagajärgede parandamine

Sageli räägitakse tervishoiu kuludest, kuid palju vähem sellest, kui palju maksab probleemidega liiga hilja tegelemine.

Kui haigus avastatakse varakult, on ravi sageli lihtsam, odavam ja inimese jaoks vähem koormav. Kui murega oodatakse kuid või aastaid, võivad tagajärjed olla palju raskemad – nii inimese tervisele kui ka riigi rahakotile.

Ennetus ei ole kulu. See on investeering.

Abi küsimist peetakse nõrkuseks

Paljud inimesed ei taha olla koormaks. Kardetakse, et "ehk läheb ise üle" või "teistel on hullem". Sama kehtib vaimse tervise puhul. Inimesed kannatavad vaikides, sest abi küsimist peetakse endiselt nõrkuse märgiks.

Tegelikult näitab abi küsimine vastutust. See tähendab, et inimene hoolib endast ja soovib probleemi lahendada enne, kui see kasvab suuremaks.

Süsteem peab samuti muutuma

Mõnikord ei ole probleem inimese otsuses abi otsida, vaid selles, kui keeruline on seda saada.

Kui perearsti aega tuleb oodata nädalaid, eriarsti vastuvõtule kuid või psühholoogi juurde veelgi kauem, võib inimene lihtsalt loobuda. Selleks ajaks, kui abi lõpuks saabub, on seisund sageli halvenenud.

See tähendab, et ennetusest rääkimisest üksi ei piisa. Abi peab olema ka päriselt kättesaadav.

Me peaksime muutma mõtteviisi

Tervishoid ei peaks keskenduma ainult haiguste ravimisele. Sama oluline on aidata inimestel haigusi ennetada ja probleemidele varakult reageerida.

Kui ühiskonnas muutuks tavaliseks küsida abi kohe, kui tekib mure, võidaksid sellest kõik – inimesed elaksid tervemalt, tervishoiusüsteemi koormus väheneks ning riik kulutaks vähem keeruliste tagajärgede ravimisele.

Küsimus ei ole ainult selles, kui kiiresti suudame haigusi ravida. Küsimus on selles, miks me laseme neil üldse nii kaugele areneda.