Monika Viru hooldab oma abikaasat nii heas kui halvas

Milline oli teie elu enne, kui abikaasa haigestus?

Elasime Keilas oma majas, elu oli täiesti normaalne. Kasvatasime oma lapsed üles. Kõikide majanduslike väljaminekute ja otsustega tegeles mees. Töötasin riigiametnikuna Päästeametis, Töötukassas ning Politsei- ja Piirivalveametis. Einar õppis raadiotehnikuks ja töötas Eesti Televisioonis „Aktuaalse kaamera“ stuudios tehnilise poole peal ja hiljem Starmanis võrguinsenerina.

See võis olla paras ehmatus, kui Einarit rünnati. Kuidas see kõik juhtus?

2011. aastal sai Einar kurikalöögi pähe, mille tagajärjel tekkis epilepsia. Taastumine läks kiirelt, ta hakkas rohkem sporti tegema ja sai kiiresti ka autorooli tagasi. Ent viis aastat hiljem, 2016. aasta septembris, olime Rakveres, kui Einarit tabas epilepsiahoog ja ta kukkus peaga vastu asfalti.

See oli just siis, kui hakkasime mõtlema, et nüüd on aeg endale elada. Lapsed olid välismaal, maja hakkas suureks jääma ning kavatsesime osta uue auto.

Einar pandi kunstlikku koomasse ning kui tema seisund halvenes, viidi ta kõrgema etapi haiglasse. Seal tuli välja, et Einar oli saanud insuldi, parema poole halvatuse ja sellest tulenevalt kõnehäire. Meie jaoks oli rong läinud, mitte kellelgi polnud enam kiire.

2016. aastal polnud kedagi, kelle käest nõu küsida, kuidas edasi minna. Kuna Einar enam teisele korrusele ei pääsenud, siis müüsime Keila maja ja kolisime metsa, Tallinnast 80 kilomeetri kaugusele.

Kuidas te selle otsuseni jõudsite, et kolida metsa?

Alguses tundus see hea plaan. Tagantjärele vaadates oleks pidanud minema linna, kus arstid ja teenused käe-jala juures. Lähim pood on meil 15 kilomeetri kaugusel. Rääkimata sellest, et ma ei osanud ka autot juhtida.

Einari seisund oli raske, ta oli olnud neli kuud voodihaige, kuid jõulude ajal tõin ta koju. Mulle küll öeldi, et ma paneks ta hooldekodusse, sest ta ei tõuse ja rääkima ei hakka niikuinii. Tulin 2017. aasta jaanuaris töölt ära ja hakkasin teda nügima, mõtlemata selle peale, et mul polnud sissetulekut ega haigekassat.

Alguses oli keeruline ja kõik tuli ise korraldada.

Alguses oli keeruline ja kõik tuli ise korraldada. Võtsime endaga elama Einari ema, kes on täna 85-aastane. Temast on palju abi olnud, ta oli elukutseline autojuht ja õpetas mindki sõitma, suuresti tänu temale sain 2017. aasta novembrikuus juhiload.

Kuidas te Einariga tutvusite?

Ma olin veendunud, et ei abiellu kunagi, aga elu tegi omad plaanid. 1986. aastal läksin Salme kultuurikeskusesse Karavani kontserdile. Läksin neid lihtsalt kuulama ja järsku öeldi, et viimane lugu. Andsin koti klassiõele ja läksin rõdult alla ning jäin kahe ilusa tüdruku taha tantsupõranda äärde seisma. Seejärel tuli üks pikk noormees otse nende tüdrukute poole ja hoopis tuli neist mööda, minu juurde ja sealt kõik algas. Kusjuures ta ei pidanud peole tulema, kuna oli palavikus, aga miski ajas teda välja, nagugi mind tantsupõrandale.

Võib-öelda, et minu mehel on seitse elu – lisaks eelnevale on ta vastu pidanud kaks aastat Afganistani sõjas, puhta nahaga välja tulnud raskest liiklusõnnetusest ja selliseid olukordi on veel.

Õppisite ka hooldajaks, et abikaasat paremini toetada. Kust selline mõte tuli?

Tundsin, et koduse patsiendi eest paremini hoolitsemiseks ja ka enese hoidmiseks pean ennast täiendama. Mulle meeldib õppida, olen hunt kriimsilm. Kooliajal olin keemik-õmbleja ja lisaks on mul veel raamatupidamise ja kokapaberid. Ma ei tahtnud minna kolmeks kuuks hooldajaks õppima, vaid võtsin terve aasta Haapsalus, sest seda oli mu enda jaoks vaja, ja lisaks sain ka tegevusjuhendaja tunnistuse.

Kodune hooldamine tähendab täielikku pühendumist, olla 24/7 mehe kõrval.

Mida tähendab teie jaoks hooldajaks olemine?

Kui käisin hooldaja praktikal dementsusega patsientide osakonnas, siis tundsin, et see töö sobib mulle. Ma ei tundnud ennast halvasti teise inimesega WCs käies või teda pestes. Mulle meeldis seal ja läheks kohe tagasi, sest nad olid nii armsad.

Kodune hooldamine samas tähendab täielikku pühendumist, olla 24/7 mehe kõrval. Käisime ka enne haigestumist igal pool käest kinni nagu sukk ja saabas ja reisisime perega koos. Nüüd olen mina tema eest mõtleja ja tegutseja. Kõik, mida planeerime, käib eelkõige tema järgi, näiteks kas pääseme ratastooliga ligi. Samuti on abikaasa välimus minu teha, näiteks ajan tal alati habeme ära. Kuid kõik see tähendab, et iseenda jaoks jääb vähem aega.

Millistes tegevustes Einar abi vajab?

Einar ei kõnni, seega vajab ta abi praktiliselt kõiges. Selle aasta augustis võttis koroonaviirus tal jalad täiesti alt. Kui pärast insulti temaga koju tulin, sain ta püsti ja kõndima. Tegime kodus kõik ümber, et ta saaks liikuda ja rulaatoriga liikumine läks täiesti hästi. Nüüd õpime uuesti rulaatoriga käima. Loe pikemalt siit