Pissi püksi, pime? Vaata ja imesta... või minesta

Hiljuti sattusin lahenduse otsa, mis võtab selle absurdi üsna hästi kokku. Juhttee viib ilusti tualettruumi ukseni. Kõik nagu oleks olemas – reljeefne juhttee, viidad, suunad. Paberil ilmselt suurepärane tulemus.

Aga siis selgub, et tualettruumi kasutamiseks vajalik võti asub turvaruumis. Selle kohta annab teada nool ukse juures.

Vaatad ja imestad. Või minestad.

Kelle jaoks see lahendus loodud on? Kui inimene kasutab juhtteed seetõttu, et ta ei näe või näeb halvasti, siis kuidas peaks ta teadma, et nüüd tuleb juhtteelt kõrvale pöörata ja hakata otsima mingit teist ruumi? Kuidas ta peaks noolt nägema? Kuidas ta peaks leidma võtme? Ja pärast uuesti tualeti juurde tagasi jõudma?

„Selliste näidete puhul tekib paratamatult küsimus, kelle jaoks see lahendus tegelikult loodud on. Kui juhttee viib mind tualettruumi ukse ette, aga võtme saamiseks pean hakkama otsima ruumi, mille asukohta tähistab visuaalne nool, siis ei ole tegemist iseseisvalt kasutatava lahendusega,“ ütles Jakob Rosin.

Kõige kurvem selle loo juures on see, et tõenäoliselt kulutati selle lahenduse väljatöötamisele aega, raha ja energiat. Keegi projekteeris, keegi ehitas, keegi võttis töö vastu. Ometi ei paista olevat keegi küsinud kõige olulisemat küsimust: kas pime inimene saab selle abil oma asja aetud?

Rosina sõnul ei seisne probleem ligipääsetavuse põhimõttes ega selleks tehtavates kulutustes, vaid läbimõtlemata lahendustes. „Ligipääsetavus ei ole linnukese kirja saamine projekti lõpus. Selle eesmärk on võimaldada inimesel oma toimingud ära teha ilma kõrvalise abita. Kui see eesmärk jääb saavutamata, siis on ka lahendus läbi kukkunud,“ märkis ta.

Halb ligipääsetavus on eriti salakaval nähtus. See jätab mulje, et probleem on lahendatud. Tegelikult aga loob uusi takistusi. Inimene jõuab sihtkohta, kuid ei saa seda kasutada. Ta peab jälle abi küsima. Ta sõltub jälle kellestki teisest.

„Kõige rohkem häiribki see, et sageli peetakse selliseid lahendusi õnnestunuks. Tegelikult näitavad need, et puudega inimeste tegelikku kasutuskogemust ei ole projekteerimisel arvesse võetud,“ lisas Rosin.

Selliseid näiteid kohtab kahjuks rohkem, kui arvata võiks. Sageli on probleemiks see, et puudega inimesi ei kaasata lahenduste kavandamisse ega testimisse. Tulemuseks on keskkond, mis näeb ligipääsetav välja neile, kes seda ei vaja, kuid valmistab raskusi neile, kelle jaoks see tegelikult mõeldud on.

Ja siis imestatakse, miks puudega inimesed nende lahenduste suhtes kriitilised on.

Hea ligipääsetavus ei ole juhttee. Hea ligipääsetavus ei ole viit. Hea ligipääsetavus ei ole reljeefne plaat põrandal.

Hea ligipääsetavus on see, kui inimene saab oma asja aetud ilma kõrvalise abita.

Nii lihtne see ongi.

Järgmises postituses kirjutan lähemalt viitadest, majaplaanidest ja muudest „nutikatest“ lahendustest, mis on vahel nii geniaalsed, et võtavad sõnatuks. Mõnikord lausa pimedaks. 😉