Ratastooliga telemajja pääsemine nõuab takistuste ületamist: „See ongi ratastooliparkuur“

Telemajja sisenemine algas tõsteplatvormilt, millele pääsemiseks vajas Hendra teiste inimeste abi. Kuna platvormile viiv tõus oli järsk, ei olnud võimalik sinna iseseisvalt sõita. Pärast platvormiga üles jõudmist tuli stuudiosse pääsemiseks liikuda läbi lao ja koridoride.

Hendra sõnul ei ole tagauksest sisenemine või alternatiivsete liikumisteede kasutamine tema jaoks midagi ebatavalist. Ta tõdes, et selliseid olukordi tuleb ette üllatavalt palju ning sageli ei tea ta ette, kas hoonesse pääsemine õnnestub või mitte.

Ratastooliparkuur sündis igapäevastest takistustest

Hendra Raud ja tema abiline Erki Koitla on hakanud selliseid olukordi nimetama ratastooliparkuuriks. Mõiste kirjeldab olukordi, kus ratastooliga inimene peab sihtkohta jõudmiseks leidma ebaharilikke lahendusi, ületama takistusi või kasutama teiste inimeste füüsilist abi.

Erki meenutas juhtumit Viljandis, kus ühte kooli pääsemiseks oli küll kaldtee olemas, kuid sellest ei piisanud. Lõpuks tuli appi mitu inimest, et Hendra koos ratastooliga hoonesse aidata.

Olukorra muudab keerulisemaks ratastooli kaal. Hendra sõnul kaalub tema elektriline ratastool ligikaudu 200 kilogrammi, millele lisandub tema enda kehakaal. Seetõttu võib ratastooli treppidest tõstmine nõuda vähemalt nelja inimese abi.

Hendra rõhutas, et enamasti leitakse siiski mingi lahendus. Kui hoonesse ei õnnestu kohe pääseda, püütakse leida alternatiivne sissepääs või leppida kokku uus külastusaeg, et vajalikud ettevalmistused teha.

Samas ei peaks ligipääsetavus sõltuma juhusest või sellest, kas läheduses leidub piisavalt tugevaid inimesi.

Ligipääsetavus ei tähenda ainult kaldtee olemasolu

Intervjuus juhiti tähelepanu sellele, et isegi nõuetele vastav hoone ei pruugi tegelikkuses olla ratastooliga inimesele ligipääsetav.

Näiteks võib hoone sissepääsu juures olla lubatud kaldega kaldtee, kuid kui sellele lisanduvad raske uks ja kõrge lävepakk, võib iseseisev sisenemine osutuda võimatuks.

Probleem tekib siis, kui mitmed eraldi nõuetele vastavad lahendused moodustavad koos takistuse.

Seetõttu ei piisa üksnes sellest, et hoonesse paigaldatakse kaldtee või lift. Oluline on hinnata kogu liikumisteekonda alates hoone sissepääsust kuni ruumideni, kuhu inimene soovib jõuda.

Erki sõnul võib ligipääsetavuse tagamisel probleemiks osutuda ka see, kui projekteerimisel lähtutakse üksnes miinimumnõuetest, arvestamata erinevate takistuste koosmõju.

Tulevased arhitektid peavad mõistma ligipääsetavuse tegelikku tähendust

Hendra ja Erki rääkisid ka koostööst Tallinna Tehnikakõrgkooliga, kus nad on alustanud ligipääsetavuse õpetamist tulevastele arhitektidele, ehitajatele ja kinnisvara korrashoiuga tegelevatele spetsialistidele.

Nende eesmärk on näidata, milliste takistustega ratastoolikasutajad igapäevaselt kokku puutuvad ning kuidas neid oleks võimalik juba hoonete kavandamisel vältida.

Ligipääsetava keskkonna loomisel on oluline roll kõigil osapooltel. Arhitekt peab kavandama toimiva lahenduse, ehitaja selle korrektselt ellu viima ning hoone omanik või haldaja tagama, et ligipääsetavus säiliks ka hiljem.

Ligipääsetav hoone ei ole kasulik ainult puudega inimestele. Sellest võidavad ka eakad, lapsevankriga liikuvad lapsevanemad ning kõik teised, kelle liikumine võib olla ajutiselt või püsivalt raskendatud.

Kas ligipääsetavus peaks sõltuma teiste inimeste abist?

Hendra Raua ja Erki Koitla kogemused näitavad, et Eestis leidub endiselt hooneid, kuhu ratastooliga pääsemine nõuab leidlikkust, ettevalmistust ja kõrvaliste inimeste abi.

Kuigi abivalmis inimesed aitavad sageli keerulistest olukordadest välja, ei lahenda see ligipääsetavuse põhiprobleemi.

Ratastooliga inimene peaks saama kasutada sama sissepääsu ja liikuda samadesse ruumidesse nagu kõik teised, ilma et selleks tuleks korraldada eraldi tõsteoperatsioon või läbida hoone tagaruumid.

Ligipääsetavus ei tohiks olla erandlik võimalus, vaid loomulik osa igast avalikust hoonest.