Sinimustvalge lipp – Eesti rahva vabaduse ja ühtsuse sümbol
- juunil tähistab Eesti oma rahvuslipu päeva – päeva, mil meenutame sinimustvalge lipu sündi ja teekonda Eesti riigilipuks. Sinimustvalge ei ole lihtsalt kolme värvi kombinatsioon, vaid sümbol, mis kannab endas rahva ajalugu, identiteeti ja vabaduspüüdlusi.
Kuidas sündis sinimustvalge lipp?
Eesti rahvusvärvide lugu sai alguse 1881. aastal, kui Tartus asutatud esimene eesti üliõpilaskoondis „Vironia“ otsustas võtta oma värvideks sinise, musta ja valge. Esimene avalik kokkupuude nende värvidega toimus juba järgmisel aastal, kui üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget mütsi Tartu tänavatel. See tekitas konflikti saksa korporantidega ning näitas, kui tugev sümboolne tähendus värvikombinatsioonil juba tol ajal oli.
Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatas Paula Hermann. Siidist lipp valmis 1884. aasta kevadel ning 4. juunil 1884 pühitseti see Otepää kirikus. Seda päeva peetakse Eesti lipu sünnipäevaks. Lipu õnnistamine toimus pidulikult, kuid samas varjatult, sest rahvuslikud püüdlused ei olnud Vene võimude silmis soositud.
Rahvuslikust sümbolist rahva lipuks
19. sajandi lõpus hakkas sinimustvalge levima üle kogu Eesti. Seltsid, koorid ja kogukonnad võtsid selle kasutusele oma üritustel ning järjest rohkemates taludes lehvisid rahvusvärvides lipud. Laulupeod aitasid kaasa sellele, et sinimustvalgest kujunes eestlaste ühtsuse sümbol.
20. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal muutus sinimustvalge veelgi nähtavamaks. Eesti autonoomiat nõudnud meeleavaldustel kandsid tuhanded inimesed rahvusvärve ning Peterburis toimunud suurdemonstratsioonil marssisid kümned tuhanded eestlased sinimustvalgete lippude all.
Eesti Vabariigi riigilipp
Pärast Eesti iseseisvumist kinnitas Ajutine Valitsus 1918. aastal sinimustvalge rahvuslipuks. 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu riigilipu seaduse, millega määrati ametlikult Eesti riigilipuks taevasinine-must-valge lipp. Sellest ajast alates on sinimustvalge olnud Eesti riikluse kõige olulisem sümbol.
Vabadussõjas võideldi sinimustvalge lipu all ning see lehvis riigiasutustel, koolidel ja kodudel üle kogu maa. 1930. aastatel toimunud aktsioon „Eesti kodule Eesti lipp“ tõi rahvuslipu peaaegu iga Eesti kodu juurde.
Lipp okupatsioonide ajal
1940 aastal Eesti okupeeriti ning sinimustvalge lipp keelustati. Kuid isegi kõige raskematel aegadel ei kadunud rahvuslipp eestlaste südamest. Inimesed peitsid lippe kodudes, heiskasid neid salaja tähtpäevadel ning riskisid selle eest vangistuse ja repressioonidega.
Aastakümnete jooksul ilmusid sinimustvalged lipud kirikutornidesse, koolide katustele, teletornidesse ja avalikele hoonetele. Need teod olid vaiksed, kuid võimsad vastuhakuavaldused, mis näitasid, et Eesti vabaduse idee elab edasi.
Taasiseseisvumise sümbol
1980. aastate lõpus tõusis sinimustvalge taas avalikku ellu. Muinsuskaitsepäevadel, öölaulupidudel ja rahvuslikel kogunemistel lehvisid rahvuslipud üha sagedamini. 24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge taas Pika Hermanni torni – sündmus, mis sümboliseeris Eesti vabaduse taastumist.
Rohkem kui lipp
Sinimustvalge lipp on läbi ajaloo tähendanud eestlaste jaoks palju enamat kui riiklikku sümbolit. See on olnud lootuse märk keerulistel aegadel, vabaduse sümbol okupatsiooni ajal ning ühtsuse märk iseseisvas Eestis.
Täna, Eesti lipu päeval, meenutame neid inimesi, kes hoidsid sinimustvalget alles ka kõige raskematel aegadel. Nende julgus ja usk aitasid kaasa sellele, et sinine, must ja valge lehvivad täna vabalt Eesti taeva all.
Veel samal teemal
