Teadlane Kadi Krinal: vähidiagnoosi saanud inimene vajab palju enamat kui head ravi

Krinali sõnul räägitakse vähist endiselt liiga sageli üksnes meditsiinilisest vaatenurgast, kuigi diagnoos mõjutab kogu inimese elu.

„Me ei ole inimestena ainult keha. Me ei ole see üks organ. Me ei ole ka ainult see üks vähihaige. Meie muu elu läheb samal ajal edasi.“

Koos diagnoosiga kerkivad küsimused, millele uuringud ega vereanalüüsid vastust ei anna – kas rääkida haigusest tööandjale, kuidas muutuvad suhted lähedastega, kas suudetakse tööle naasta ning kes ollakse pärast haigust.

Krinali sõnul kogevad paljud inimesed diagnoosi järel sügavat identiteedikriisi.

„Sageli kaasneb haigusega päris sügav identiteedikriis kõikides nendes rollides. Tekib küsimus, kes ma üldse olen pärast seda haigust.“

Diagnoosiga kaasneb sageli ka üksindus

Paljud patsiendiorganisatsioonid näevad, et inimesed jäävad pärast vähidiagnoosi sageli üksi. Krinali hinnangul ei tulene see ainult tervishoiusüsteemist, vaid ka ühiskonna hoiakutest.

Tema sõnul nähakse Eestis haigust sageli nõrkuse märgina ning abi küsimine ei ole paljude jaoks loomulik. Seetõttu ei räägita diagnoosist vahel isegi lähedastele.

„Aktiveerub mingi sisemine tunne, et kui ma nüüd oma haiguse avaldan, siis olen ma hästi haavatav.“

Kuigi ravi toimub haiglas, jätkub inimese igapäevaelu ka ravikordade vahel. Just siis võib üksindusetunne kõige tugevamalt esile kerkida.

Krinali sõnul vajavad patsiendid lisaks arstidele tuge ka psühholoogidelt, sotsiaaltöötajatelt ja teistelt spetsialistidelt.

Patsient ei peaks olema oma raviteekonna projektijuht

Krinali hinnangul liigub Eesti tervishoid järjest enam terviklikuma lähenemise suunas, kuid arenguruumi on veel palju.

Tema sõnul ei peaks inimene pärast diagnoosi ise välja selgitama, milliseid teenuseid ta vajab, kust abi leida või millist infot usaldada.

„Tehnoloogia ja ravi arenevad, aga inimene vajab samal ajal ka emotsionaalset ja sotsiaalset tuge.“

Erilise probleemina toob ta välja info ülekülluse. Elu ja surma puudutavates olukordades võivad valeinfo ohvriks sattuda ka väga haritud inimesed.

„Kui kõrgharitud inimesed langevad telefonipettuste ohvriks, siis miks me arvame, et inimene, kes on just saanud vähidiagnoosi, peaks suutma kogu info ise kriitiliselt läbi töötada?“

Krinali hinnangul peaks usaldusväärne teave ja patsiendiorganisatsioonide tugi olema loomulik osa ravisüsteemist.

Töö tähendab enamat kui sissetulekut

Oluline osa taastumisest on ka tööellu naasmine. Krinali sõnul nähakse seda sageli vaid majandusliku küsimusena, kuid tegelikult on töö inimese jaoks palju enamat.

„Töökeskkond on ka üks sotsiaalne võrgustik.“

Paljud patsiendid kardavad, et neid hakatakse nägema üksnes haigena ning nad kaotavad oma senise rolli kolleegide seas. Seetõttu otsustavad mõned inimesed diagnoosi töökohal üldse mitte avaldada.

Ka lähedased vajavad tuge

Krinali sõnul ei vaja toetust ainult patsient, vaid ka tema lähedased.

Sageli ei osata haigusega kaasnevaid muutusi mõista ning võetakse inimese meeleolusid isiklikult, kuigi tegelikult võib tal lihtsalt olla väga raske päev.

Samuti usub ta, et ühiskonnas kardetakse haigust rohkem kui haiget inimest ennast.

„Tegelikult võiks lihtsalt minna ja rääkida. Kui inimene ei taha rääkida, ütleb ta seda ise.“

Suurim muutus peab toimuma ühiskonnas

Krinali hinnangul ei saa kogu vastutus jääda tervishoiusüsteemile. Sama oluline on muuta ühiskonna suhtumist haigusesse.

Tema sõnul tuleb normaliseerida haigusest rääkimist, kasvatada empaatiat ning mõista, et raske haigus võib puudutada igaüht.

„Kõige hullem, mida me teha saaksime, oleks panna pea liiva alla ja öelda, et see on mingi kitsa ringi inimeste probleem.“

Krinal rõhutab, et meditsiin areneb kiiresti, kuid inimese terviklik käsitlemine ei ole sellega sammu pidanud. Seetõttu ei tohiks vähiravi eesmärk olla ainult elu päästmine, vaid ka inimese aitamine pärast ravi uuesti täisväärtuslikku ellu naasta.

Tema hinnangul seisneb järgmine suur areng Eesti vähiravis mitte ainult uutes ravimeetodites, vaid süsteemis, mis toetab inimest tervikuna – pakkudes usaldusväärset infot, emotsionaalset tuge, abi tööellu naasmisel ning vajadusel tuge ka pärast aktiivravi lõppu.