Uudislood

Ülevaade 2024.–2025. aasta juhtumitest, kus laps ei jäänud hooldusperre

Hoolduspere avab oma kodu lapsele, kes on juba pidanud kogema kaotust ja suuri muutusi. See võib anda lapsele turvatunde, läheduse ja võimaluse kasvada peres, kuid alati ei lähe kõik nii, nagu alguses loodeti. Mõnikord kujuneb olukord nii keeruliseks, et laps ei jää hooldusperre. Iga sellise juhtumi taga on lapse ja pere lugu, millest on oluline õppida: mida oleks saanud teha varem või teisiti ning millist tuge vajavad lapsed ja pered, et nad ei jääks raskustega üksi.

Remi Gregori Sassi

Foto: Sotsiaalkindlustusamet

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

2025. aasta lõpu seisuga kasvas Eestis asendus- ja perekodudes 725 last, kellest ligikaudu 70% olid vanemad kui 12-aastased. Hooldusperedes kasvas 149 last. 2025. aastal paigutati hooldusperedesse 36 last, kellest enamik olid alla viieaastased.

Aastatel 2024–2025 katkes hooldusperes elamine 21 lapsel. Need juhtumid puudutasid kokku 18 peret, sest mõnes peres elas mitu last. Kümne lapse puhul katkes hooldus esimese pooleteise aasta jooksul pärast hooldusperre paigutamist. Kõige lühem hooldus kestis alla viie kuu ja kõige pikem 6,5 aastat. Keskmine kestus oli 2,8 aastat.

Positiivne on, et 2026. aasta esimese viie kuu jooksul ei katkenud hooldusperedes ühegi lapse hooldus.

Hoolduspereks saamine on suur ja kaalukas otsus. See tähendab valmisolekut võtta vastu laps, kelle varasemad kogemused võivad olla olnud valusad ning mõjutada tema usaldust, käitumist ja suhteid. Pere vajab selleks kannatlikkust, teadlikkust ja emotsionaalset vastupidavust. Ka siis, kui laps ei jää perre täisealiseks saamiseni, on tal võimalus kogeda pereelu ja turvatunnet, millel on tema edasises elus suur tähendus. Seetõttu on oluline mõista, kuidas hooldusperedel läheb ja millist tuge nad oma teekonnal vajavad.

Alates 2024. aastast analüüsib sotsiaalkindlustusamet iga katkenud hooldusjuhtumit

Katkenud hoolduse juhtumina ei käsitle me lapse täisealiseks saamist ega tema naasmist bioloogilise perekonna juurde. Analüüsime juhtumeid, kus lapse elamine hooldusperes lõppes hoolduspere, lapse või omavalitsuse soovi või otsuse tõttu.

Aastatel 2024–2025 oleme analüüsinud 18 juhtumit (üks juhtum tähistab üht hooldusperet). Iga juhtumit analüüsime koos hoolduspere ja võrgustikuliikmetega. 

Pere saab turvalises ja hinnanguvabas keskkonnas vaadata tagasi läbitud teekonnale ning jagada oma kogemusi. Võrgustikuliikmed analüüsivad oma rolli ja arutavad, mida oleks saanud teha teisiti. Vaatame üle lapse perre jõudmise eri etapid: pere ettevalmistamise, lapsele sobiva pere valiku, lapse ja pere tutvumise, perre kolimise ning pere toetamise lapse kasvatamise ajal ja hoolduse katkemisel.

Analüüs on pidev tööprotsess: iga uue juhtumi järel täienevad ka järeldused. Kuna kõik lood on erinevad, tuleb üldistusi teha ettevaatlikult. Eesmärk ei ole otsida süüdlasi, vaid mõista, millest pered oma teekonnal puudust tundsid, millised olid protsessi kitsaskohad ning kuidas vähendada tulevikus hoolduse katkemise riski.

Perede otsused hooldus katkestada on olnud isiklikud ja kaalutletud. Ükski pere ei ole seda teinud kergekäeliselt. Sageli kaasnevad otsusega süü- ja läbikukkumistunne. 

Hooldusperest lahkumine on lapse jaoks uus kaotuskogemus. Seetõttu on väga oluline, millise sõnumi laps lahkumise kohta saab. Laps ei tohi jääda tundega, et tema on süüdi või et just tema käitumine põhjustas perest lahkumise. Enamasti on lahkumised toimunud koostöös kohaliku omavalitsusega, ette planeeritult ja lapse vajadusi arvestades, mitte äkiliselt.

Järeldused ja tegevused senise analüüsi põhjal

Pered ei tohi jääda üksi

Lapse hooldusperre tulek mõjutab kogu peret. Muutuvad peresisesed suhted ja suhted laiema võrgustikuga. Lähedased ei pruugi alati mõista lapse käitumist ega pere otsuseid. Samuti ei pruugi nad olla valmis peret toetama sellisel viisil ja sellises mahus, nagu pere lootis. See võib tekitada pingeid, stressi ja üksildustunnet.

Vaja on toetada kogu peret, sealhulgas pere enda lapsi

Keeruliseks võib osutuda hoolduspere bioloogiliste laste ja hoolduslapse omavaheline sobitumine. Pere enda lapsed võivad muutunud elukorraldusele reageerida erinevalt ja tugevalt. Turvaliste suhete kujunemine vajab aega ning mõnikord ka spetsialistide tuge.

Kohanemisperiood on eriti oluline

Kuigi hoolduspere vanemaks saamiseks valmistutakse põhjalikult, näitab analüüs, et tegelik kohanemine võib olla oodatust keerulisem. Väikesed muudatused igapäevaelus võivad aja jooksul kuhjuda ja põhjustada lisastressi. Kohanemine eeldab järjepidevat emotsionaalset, ajalist ja vaimset panust. Perel tuleb õppida tundma lapse vajadusi ja eripärasid, kohandada oma elukorraldust ning toetada turvaliste suhete kujunemist pere laste vahel.

Traumakogemusega lapse lisandumine tähendab kogu pere jaoks suurt muutust. Lapse jaoks võib see tähendada lisaks elukohavahetusele ka kooli või lasteaia ning kogu senise keskkonna vahetumist. Need on suured elusündmused, millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Väga oluline on hooldusvanema empaatia ning oskus mõista lapse käitumise põhjuseid.

Mitmed pered on tagantjärele tunnistanud, et raskuste kuhjudes loodeti olukorra iseeneslikule lahenemisele või iseseisvale toimetulekule. Abi küsimine tundus keeruline. Mõnikord on raske ka iseendale tunnistada, et tuge on vaja.

Oleme täiendanud peredele pakutavat tuge 

Alates 2026. aastast saavad tugiteenuseid kasutada peale hoolduspere vanemate ka nende lähedased – vanavanemad ning teised pere jaoks olulised inimesed. Muutused puudutavad kogu peret ning lähedaste tugi võib aidata hooldusperel paremini toime tulla.

Kogu pere toetamiseks saavad hoolduspered alates 2026. aastast kasutada ka pereteraapiat. See võib olla vajalik näiteks siis, kui hoolduslapse ja pere enda laste omavaheline kohanemine kujuneb keeruliseks.

Alates 2026. aastast on hooldusperedele kohustuslik kohanemistoe teenus. Tugi kestab ühe aasta pärast lapse perre tulekut ning selle eesmärk on pakkuda järjepidevat ja ennetavat abi ajal, mil laps ja pere alles kohanevad.

Koostöö omavalitsusega on määrava tähtsusega

Hoolduspere kasvatab last iga päev, kuid lapse eestkostja on omavalitsus. Lapse heaolu tagamiseks on vaja usalduslikku ja tihedat suhtlust. On juhtumeid, kus koostöö toimib väga hästi, kuid esineb ka olukordi, kus see ei ole piisav. See võib suurendada lapse heaolu mõjutavaid riske ja pere läbipõlemise ohtu.

Sotsiaalkindlustusamet korraldab peredele tugiteenuseid, kuid lapse abivajadusest tulenevaid meetmeid peab hindama ja pakkuma omavalitsus. Lapse tõhus toetamine eeldab selget rollijaotust ja head koostööd.

Vaja on praktilisi teadmisi ja täienduskoolitusi

Pered on rõhutanud, et traumakogemusega lapse kasvatamine on keeruline ning sobivate kasvatusvõtete leidmine nõuab teadmisi ja oskusi. Seetõttu jätkame täienduskoolituste pakkumist, et anda peredele praktilisi tööriistu ja kindlustunnet. Koolitused ei suuda ette näha kõiki olukordi, kuid aitavad suurendada valmisolekut ja teadlikkust ning kinnitavad, et raskuste korral on olemas võrgustik, kelle poole pöörduda.

Uue hoolduspere leidmine on keeruline

Hoolduse katkemise järel ei ole enamasti võimalik leida lapsele uut hooldusperet. Uus elukoht leitakse sageli asendus- või perekodus. Üks põhjus on hooldusperede vähesus: 2026. aasta mai lõpu seisuga ootab oma perre last vaid 12 hooldusperet. Eriti keeruline on leida sobivat peret vanematele lastele ning erivajaduse või käitumisprobleemidega lastele.

Iga lapse jaoks on parim kasvukeskkond pere, kus on tagatud tema heaolu ja turvalisus ning kus ta saab tunda end hoitud, aktsepteeritud ja armastatuna