Uudislood

Uuring: kasuperede suurim mure ei ole toe puudumine, vaid tee selleni

Eesti perepõhise asendushoolduse tugisüsteem on viimastel aastatel palju arenenud ning pered hindavad saadavat tuge kõrgelt. Samas näitab Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse RAKE uuring, et abi ei jõua peredeni alati piisavalt vara ega ühtlaselt. Liiga sageli tuleb tugi mängu alles siis, kui mure on juba suureks kasvanud.

Remi Gregori Sassi

Foto: Sotsiaalkindlustusamet

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

võimalikult peresarnases keskkonnas – näiteks hooldus-, eestkoste- või lapsendajaperes. Need pered annavad lapsele midagi väga olulist: kodu, turvatunde, igapäevase hoole ja võimaluse kasvada stabiilses keskkonnas. Sageli on nende peredeni jõudnud lapsed kogenud varasemas elus kaotust, hooletusse jätmist, ebaturvalisust või traumat.

Seetõttu ei vaja tuge ainult laps, vaid kogu pere.

Tutvu uuringuga:

Perepõhise asendushooldusteenuse pakkujatele osutatavate tugiteenuste tulemuslikkuse uuring | 2.3 MB | pdf

Uuring kinnitab, et Eestis on kasuperedele loodud mitmekesine tugiteenuste võrgustik

Kasuperedel on võimalik saada kohanemistuge, peretuge, psühholoogilist nõustamist, kogemusnõustamist ja osaleda tugigruppides. Uuringus osalenud pered hindasid kõige kõrgemalt peretuge, psühholoogilist nõustamist ning silmast silma tugigruppe, sest need pakuvad keerulistes olukordades nii kindlustunnet, äratundmist kui ka praktilisi lahendusi.

Tugiteenuste kasutamise arvud näitavad, et pered vajavad ja kasutavad tuge. Aastatel 2022–2025 toimus enam kui 460 tugigruppi. Kokku osaleti neis ligi 4000 korral st sama pere või vanem võis osaleda mitmes tugigrupis. Psühholoogilise nõustamise kasutamine on kasvanud: kui 2022. aastal sai psühholoogilist nõustamist 40 kasuperet, siis 2025. aastal juba 60 kasuperet.

Abi on olemas, aga süsteem ei ole pere jaoks alati lihtne

Uuringu üks järeldus on, et tugiteenuste süsteem on sisuliselt tugev, kuid pere jaoks võib see olla keeruline ja ebaühtlane. Teenuste kättesaadavus, kvaliteet ja järjepidevus võivad sõltuda piirkonnast, konkreetsest spetsialistist või sellest, kui hästi liigub info eri osapoolte vahel.

Perede vaates ei piisa sellest, et teenus on kuskil olemas. Oluline on, et pere teaks, millist abi on võimalik saada, kelle poole pöörduda ja millal on õige aeg tuge küsida.

Uuringus tuli välja, et abi jõuab pereni sageli alles siis, kui probleemid on juba süvenenud. See tähendab, et süsteem on olnud pigem reageeriv kui ennetav. Pered vajavad aga tuge varem – juba lapse perre tuleku eel, kohanemise ajal ja ka hiljem, kui esimesed suuremad raskused võivad ilmneda alles kuude või aastate pärast.

Kasupere vajab selget teekonda, mitte labürinti

Uuring tõi välja, et süsteemi osapoolte rollid ei ole peredele alati selged. Perel võib olla keeruline aru saada, mille eest vastutab omavalitsus, millal saab aidata sotsiaalkindlustusamet, milline roll on tugiteenuse osutajal ja kelle poole pöörduda, kui mure tekib. Selline ebaselgus võib muuta abi otsimise raskemaks just siis, kui pere on niigi pinges.

Uuring soovitab luua peredele selge ja lihtsasti mõistetava tugiteenuste teejuhi. See aitaks peredel paremini mõista, millist tuge on võimalik saada, kuidas teenusteni jõuda ja millised on eri osapoolte ülesanded.

Eestkostepered vajavad selgemat kohta tugisüsteemis

Eraldi arengukohana tõi uuring esile eestkostepered. Eestkostjaks saab sageli lapse sugulane või lähedane inimene, kes võtab enda hoolde keerulises olukorras lapse. Samas ei pruugi eestkostepered jõuda tugiteenusteni sama süsteemselt kui hooldus- või lapsendajapered.

Uuringu järgi võib eestkosteperede jõudmine tugisüsteemi olla juhuslikum ning sõltuda rohkem omavalitsuse praktikast. See tähendab, et osa peresid võib saada vajalikku tuge hilja või jääda sellest hoopis ilma, kuigi nende vajadused võivad olla sarnased teiste kasuperedega.

Seetõttu on oluline, et ka eestkosteperede vajadusi märgataks ning tugi jõuaks nendeni õigel ajal.

Puhkus toetab nii kasuvanema kui ka lapse heaolu 

Üks teravamaid teemasid uuringus oli kasuperede võimalus puhata. Traumakogemusega või suurema abivajadusega last ei saa alati lihtsalt mõne sugulase või tuttava hoole alla jätta. Laps vajab inimest, kes tunneb tema lugu, oskab reageerida keerulisele käitumisele ja suudab hoida tema turvatunnet.

Kui perel ei ole turvalist võimalust puhata, suureneb aga läbipõlemise risk. See ei ole ainult vanema mure, vaid mõjutab otseselt ka lapse heaolu.

Uuringus rõhutatakse vajadust paindlike ja turvaliste lühiajalise toe võimaluste järele. See võib tähendada spetsiaalse ettevalmistusega lapsehoidu, tugivõrgustiku paremat kaasamist või muid lahendusi, mis võimaldavad perel hinge tõmmata ilma, et laps peaks kogema uut ebakindlust.

Kasupered vajavad mõistmist ka väljaspool teenuseid

Uuringust tuli välja, et kasuperede kogemust ei mõjuta ainult teenuste olemasolu. Väga palju loeb ka see, kuidas ühiskond kasuperedesse suhtub.

Pered võivad kogeda vähest mõistmist või kaudset süüdistamist, kui lapsel on käitumis- või kohanemisraskusi. Ometi on paljud neist raskustest seotud lapse varasemate kogemustega, mitte kasupere hoolimatuse või oskamatusega.

Seetõttu ei ole kasuperede toetamine ainult teenuste küsimus. See on ka hoiakute küsimus. Kasupere vajab tunnet, et tema tööd ja vastutust mõistetakse ja väärtustatakse ka kogukonna tasandil.

Süsteem liigub õiges suunas

Positiivne on, et mitme uuringus esile toodud arendusega oli sotsiaalkindlustusamet alustanud juba uuringu koostamise ajal. Alates 2026. aastast on tugiteenuste korraldus muutunud selgemaks: teenuste taotlemine ja rahastamine käib nüüd sotsiaalkindlustusameti kaudu. See loob eeldused ühtlasemaks, paindlikumaks ja perede vajadustest lähtuvaks toeks.

Uuringu põhijäreldus on, et Eesti perepõhise asendushoolduse tugisüsteem toimib ja areneb, kuid abi peab jõudma peredeni varem, olema lihtsamini leitav ja jätkuma kogu lapse peres kasvamise aja.

Laps vajab turvalist täiskasvanut. Aga ka see täiskasvanu vajab tuge, et jaksata lapse kõrval püsida.

Uuringu metoodika

Uuringu tellis sotsiaalkindlustusamet ning selle viis läbi Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE. Uuringus kasutati statistilist andmeanalüüsi, dokumendianalüüsi, intervjuusid teenuseosutajate, kohalike omavalitsuste ja kasuperedega ning rahvusvaheliste praktikate võrdlust.

Uuring keskendus sellele, kui kättesaadavad, kvaliteetsed ja mõjusad on perepõhise asendushoolduse tugiteenused hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele ning millised on süsteemi peamised tugevused ja arenguvajadused.