Uuring: sünnitusjärgne tugi on killustunud ning vajab perekesksemat lähenemist

Uuringu järgi toimib sünnitusjärgse toe süsteem Eestis pigem reageerivalt kui ennetavalt. Sageli eeldatakse, et pered tunnevad ise oma vajadused ära, oskavad õigel ajal abi küsida ja leiavad sobiva teenuse. Uuringus rõhutatakse, et pered vajavad rohkem proaktiivset tuge.

Kuigi lapse tervise ja hooldamisega seotud abi on Eestis üldjoontes hästi kättesaadav, näitab uuring, et vanemate endi vajadused jäävad sageli tagaplaanile. Oma vaimse tervise küsimustes sai vajalikust vähem tuge 48% vastajatest. Paarisuhte teemadel oli puudujääk veelgi suurem – 68% vastajatest leidis, et sai tuge vähem, kui vajas. Nende seas, kelle vajadus paarisuhtealase toe järele oli suur, hindas 87% saadud tuge ebapiisavaks. Suur lõhe vajaduse ja saadud abi vahel ilmnes ka majandusliku toe puhul: neist, kelle vajadus majandusliku toe järele oli suur, pidas 59% saadud tuge ebapiisavaks.

Vanemad rääkisid intervjuudes väsimusest, üksildusest ja raskustest igapäevaeluga toime tulemisel. Eriti suur oli toevajadus esimest korda lapsevanemaks saanute seas, kes tundsid rohkem ebakindlust ning vajasid praktilist juhendamist.

Raportis rõhutatakse, et oluline ei ole üksnes teenuste olemasolu, vaid ka nende kvaliteet ja järjepidevus. Positiivseid kogemusi seostasid vanemad toetava ja rahuliku suhtlusega. Negatiivsete kogemustena nimetati vastuolulist infot, hinnangulist hoiakut ja vähest individuaalset lähenemist.

Teine lapsevanem jääb süsteemis sageli tagaplaanile

Uuringust selgus, et sünnitusjärgne tugisüsteem keskendub peamiselt sünnitanule ja lapsele, kuid teine vanem jääb sageli vajaliku tähelepanu ja toeta. Kuigi osa teenustest on formaalselt mõeldud kogu perele, ei jõua teave ega tegelik tugi sageli teise vanemani. Sünnitanutest 55% märkis, et partneri vaimse tervise toe puhul saadi vähem abi, kui vajati.

Tervishoiutöötajad tõid intervjuudes esile, et süsteem ei võimalda lapse teist vanemat sageli iseseisvalt teenusele suunata, sest teenused on seotud eelkõige sünnitanuga. Näiteks on olnud juhtumeid, kus raseduskriisi nõustamisele suunamiseks on süsteemi sisestatud sünnitanu andmed, kuigi teenust vajab ja kasutab tegelikult tema partner.

Abi kättesaadavus sõltub elukohast ja võimalustest

Märkimisväärne probleem on piirkondlik ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus. Teenuste kättesaadavus sõltub elukohast, spetsialistide olemasolust ja pere rahalistest võimalustest.

Tervishoiutöötajad tõid esile, et väljaspool suuremaid keskusi on vaimse tervise teenuste ja raseduskriisi nõustamise kättesaadavus piiratud. Mitmel juhul võivad teenused küll formaalselt olemas olla, kuid sobivaid vastuvõtuaegu on praktikas keeruline leida. Kui tasuta teenused ei ole piisavalt kättesaadavad, on pered sunnitud pöörduma tasuliste teenusepakkujate poole.

Uuringu järgi on läbivaks probleemiks ka info killustatus. Peredel võib olla keeruline aru saada, milliseid teenuseid pakutakse, kuidas neid saada või kelle poole oma murega pöörduda. Samuti kirjeldasid vanemad olukordi, kus eri spetsialistid andsid vastuolulisi soovitusi, mis tekitas ebakindlust ja lisastressi.

Sünnitusjärgne koduvisiit on kõrgelt hinnatud, kuid ebaühtlaselt kättesaadav

Sünnitusjärgsed koduvisiidid olid uuringu järgi ühed kõrgemalt hinnatud teenused: koduvisiidiga oli rahul 88% seda kasutanud vastajatest. 

Intervjuudes kirjeldasid vanemad koduvisiite kui võimalust saada rahulikus keskkonnas individuaalset nõu ning arutada küsimusi, milleks haiglas ei olnud aega. Eriti kõrgelt hindasid koduvisiite esmakordsed vanemad.

Vanemate hinnangul võiks koduvisiit olla süsteemsem ennetav meede, mis aitaks märgata ka neid peresid, kes ise abi ei küsi või ei oska seda otsida. 

Samas sõltub koduvisiidi kättesaadavus ja sisu uuringu järgi suuresti kohalikust korraldusest ja haigla praktikast. Näiteks sõltub Tallinnas koduvisiidi saamine sellest, millises haiglas laps sündis. Mõnes haiglas broneeritakse visiit automaatselt juba haiglast lahkumisel, teises peab pere ise telefoni või e-posti teel ühendust võtma.

Vaja on terviklikumat ja perekesksemat süsteemi

Uuringu kokkuvõttes leitakse, et Eesti peaks liikuma terviklikuma, perekesksema ja ennetavama sünnitusjärgse toe süsteemi poole. Selleks soovitatakse luua üleriigiline, selge ja paindlik sünnitusjärgse toe teekond, kus oleksid määratletud kontaktpunktid, vastutajad ja tagatud baasteenused kogu sünnitusjärgse perioodi vältel. Samuti peetakse oluliseks esmatasandi tervishoiu tugevamat rolli, et abi jõuaks peredeni varem ja süsteemsemalt. Raportis rõhutatakse ka vajadust ühtlustada teenuste kvaliteeti ja suhtluspõhimõtteid ning pöörata senisest rohkem tähelepanu sellele, kuidas pered teenuseid kogevad. Lisaks soovitatakse laiendada koduvisiitide häid praktikaid üle Eesti ning parandada tasuta teenuste kättesaadavust väljaspool suuremaid keskusi. 

Tutvu uuringuga: sünnitusjärgse toe ülevaateuuring 

Uuringu metoodika ja valim

Uuring valmis sotsiaalkindlustusameti tellimusel ning selle viis läbi mõttekoda Praxis. Töös kasutati teaduskirjanduse analüüsi, Eesti teenuste ja sekkumiste kaardistamist, küsitlusuuringut ning intervjuusid ja fookusgruppe lapsevanemate ning spetsialistidega.

Küsitlusuuringus osales 863 lapsevanemat, neist 835 sünnitanut ja 28 partnerit. Lisaks viidi läbi seitse fookusgrupi intervjuud tervishoiutöötajate ja spetsialistidega ning 20 individuaalintervjuud vanematega.

Uuringus olid üle esindatud kõrgharitud ja linnades elavad pered – üle 60% vastajatest oli kõrgharidusega ning ligi pooled elasid Harjumaal. Autorid märgivad, et seetõttu võib haavatavamate perede tegelik toevajadus olla uuringutulemustes alahinnatud.