Vägivalla puhul peab fookus jääma lapse turvalisusele ja täiskasvanu vastutusele

Kui räägime juhtumitest lastega, kes on keerulises olukorras või käituvad täiskasvanutele muret valmistaval moel, peame olema sõnadega ettevaatlikud. See, kuidas me lapsi kirjeldame, mõjutab otseselt seda, kuidas ühiskond neisse suhtub. Sildid nagu „probleemne“, „raske“, „halb“ või „lootusetu“ võivad kergelt lapsele külge jääda, mistõttu näemegi ainult tema käitumist, mitte selle põhjusi.

​Sageli on aga keerulise käitumise taga laps, kes on pidanud toime tulema liiga raskete kogemustega liiga varases eas. Laps ei oska alati oma valu, hirmu või segadust sõnades väljendada ning see tuleb välja käitumises. Seetõttu on oluline, et me ei võtaks lapselt oma hinnangutega ära õigust mõistmisele, abile ja turvatundele.

​Laps tuleb alati ära kuulata. See ei tähenda, et last usutakse pimesi, sest juba vanarahvas teadis, et lapsesuu ei valeta. Küll aga tähendab see, et lapse räägitut ei tohi pidada vähem väärtuslikuks pelgalt tema vanuse tõttu. Lapse ütlused tuleb ära kuulata ja neid tuleb tõsiselt võtta.

Vägivalla puhul peab fookus jääma lapse turvalisusele ja täiskasvanu vastutusele. Lapse keeruline käitumine ei saa kunagi olla tema väärkohtlemise õigustus. Oluline on mõista, millist tuge vajavad nii laps kui ka teda kasvatavad täiskasvanud, et sarnaseid olukordi tulevikus ennetada.

Oma sünniperest eraldatud laps ei vaja arutelu, kas ta on piisavalt hea, vaid täiskasvanuid, kes mõistavad, et varasemad kogemused mõjutavad tema toimetulekut ning võivad väljenduda ebatüüpilise käitumisena, ka valetamise ja varastamisena.

Sünniperest eraldamine on alati trauma. Traumakogemusega last ei ole lihtne abistada. See nõuab teadlikkust, järjepidevust ja oskust otsida abi ka iseendale. Abiküsimine ei ole läbikukkumine ega halb vanemlus, vaid näitab, et vanem oskab märgata hetke, mil väsimus, jõuetus või pinge hakkab mõjutama enda käitumist ja pere toimetulekut. Ükski vanem ei pea jääma keeruliste olukordadega üksi.

​Sama oluline on, et pere abivajadust märgataks õigel ajal. Kui lapse ja pere ümber olevad spetsialistid teevad koostööd ja jagavad vajalikku infot, saab pakkuda läbimõeldumat ja tõhusamat tuge nii lapsele kui ka vanematele.

Kasuperedele on toeks riiklikult tagatud tugiteenused, mis annavad teadmisi, kindlust ja toetust lapse mõistmisel, eneseregulatsioonil ja enesehoiul. Iga lapse lugu on erinev ning tugiteenused aitavad leida viise lapse toetamiseks ja keeruliste olukordade lahendamiseks. Tuge küsides näitab vanem hoolivust ja tugevust – nii saab pakkuda lapsele stabiilset ja turvalist kasvukeskkonda.

Tugiteenuseid pakutakse kõigile lapsendaja-, eestkoste- ja hooldusperedele ning nendeks on peretugi ja kohanemistugi, kogemusnõustamine, psühholoogiline nõustamine ja tugigrupid. Teenused on peredele ja nende lähedastele tasuta. Rohkem infot tugiteenuste ja nende saamise kohta leiab siit.

Sünniperest lahkumine on lapse jaoks raske, mistõttu on ääretult oluline leida talle toetav, mõistev ja turvaline kodu. Seetõttu vajame jätkuvalt uusi hooldusperesid, et rohkem lapsi saaks kasvada armastavas, turvalises ja toetavas kodus. Kuidas saada hoolduspereks, on võimalik lugeda www.hoolduspere.ee lehelt.

Möödunud aastal eraldati oma sünniperest 417 last. Neist 147 naasis samal aastal oma perre, ent paljudel polnud see võimalik. Eestis kasvab praegu 150 last kokku 116 hooldusperes. Lapse tulekuks on praegu valmis 12 ettevalmistuse saanud peret, aga vajadus on märksa suurem.

Kutsume kõiki üles rohkem märkama nii abi vajavaid lapsi kui ka tuge vajavaid täiskasvanuid. Abivajavast lapsest teada andmine on igaühe kohustus, mitte ainult laste heaoluga tegelevate spetsialistide roll. Abivajavast lapsest saab teada anda lasteabi telefonil 116 111 või info@lasteabi.ee. Teatajal on võimalus jääda anonüümseks. Kohalikul tasandil toetavad lapsi ja peresid laste heaolu spetsialistid.