71-aastane mees leidis Vääna-Viti Kodus võimaluse olla taas vajalik
Vääna-Viti Kodus on juba kaks kuud ühiskondlikult kasulikku tööd (ÜKT) tegemas 71-aastane mees, kelle panus on kujunenud oluliseks osaks hooldekodu igapäevaelust. Kuigi esialgu tekitas tema tervislik seisund küsimusi sobivate tööülesannete leidmisel, on tänaseks saanud temast elanike oodatud jalutuskäikude kaaslane.
Mehe elutee ei ole olnud kerge ning aastate jooksul kogetud raskused on jätnud jälje ka tema tervisele. Kõnelemine nõuab temalt pingutust ning üks käsi ei liigu. Seetõttu ei olnud Vääna-Viti Kodu töötajatel esialgu selge, milliseid ülesandeid talle pakkuda.
Lahendus osutus aga lihtsamaks, kui alguses arvati.
Jalutuskäigud, mida elanikud ootavad
Praegu käib mees regulaarselt jalutamas Vääna-Viti Kodu sügava liitpuudega ööpäevaringse erihooldusteenuse elanikega. Mõnega jalutab ta käsikäes, teisi saadab ratastooli lükates.
Need jalutuskäigud ei tähenda üksnes värskes õhus viibimist, vaid pakuvad elanikele suhtlemisvõimalust, tähelepanu ja seltsi.
Vääna-Viti Kodu sõnul on elanikud oma jalutussõbraga juba harjunud ning teavad, millistel päevadel teda oodata. Ka töötajad hindavad mehe panust, sest tema abi võimaldab muuta elanike päevad sisukamaks ja mitmekesisemaks.
Võimalus tunda end vajalikuna
Kui alguses oli eesmärk pakkuda mehele võimalust täita ühiskondlikult kasuliku töö kohustust, siis aja jooksul on selgunud, et koostööst võidavad mõlemad pooled.
Elanikud saavad rohkem tähelepanu ja võimalusi õues liikuda, kuid sama oluline on kogemus mehele endale. Ta saab olla osa kogukonnast, kus tema kohalolekut märgatakse ja oodatakse.
Vääna-Viti Kodu hinnangul näitab see kogemus, et inimese väärtust ei määra tema vanus, tervislik seisund ega varasemad eluraskused. Igaühel võib olla midagi olulist teistele pakkuda.
Väikesed teod võivad tuua suure muutuse
Vääna-Viti Kodu kogemus näitab, et ühiskondlikult kasulik töö võib olla midagi enamat kui kohustuse täitmine. See võib pakkuda võimalust luua suhteid, toetada abivajajaid ning taastada inimese tunnet, et ta kuulub kogukonda.
Ühtlasi tuletab see lugu meelde, et tähenduslik panus ei pea alati seisnema suurtes tegudes. Mõnikord piisab sellest, kui olla kellegi jaoks olemas, võtta tal käest kinni ja minna koos jalutama.
