Aave Hannus: ära tee trenni, mis sulle rõõmu ei valmista

"Võistlemise teema tekitab inimestes hästi tugevaid emotsioone. Osa inimesi on veendunud, et võistlemine on edasijõudmise alus, teised usuvad, et võistlus pigem takistab edasijõudmist. Kõik sõltub sellest, kuidas me võistlusesse suhtume," nendib spordipsühholoog Aave Hannus.

Võistlemine aitab meid olukordades, kus peame täitma lihtsat ja selget, pigem lühikest ja konkreetset ülesannet. "Kui aga peame lahendama keerulisi ja kompleksseid ülesandeid, mõnele probleemile lahenduse leidma, midagi uut välja mõtlema, kipub teistega koostöö andma paremaid tulemusi," tõdeb Hannus.

Küsimus on selles, kumb on meile kasulikum, kas võistlemine või koostöö tegemine. "Koostööd tehes õpime rohkem ja ka meie sooritus on parem. Mille pärast võistlemisel on tihtilugu kehv maik küljes, siis inimesed on kogenud, et võistlemine tekitab pinget ja häirib keskendumist, sest me hakkame muretsema, mis saab siis, kui me ei võida," selgitab psühholoog.

Hannuse sõnul ei soosita tänapäeval liikumisõpetuse tunnis ega ka muudes olukordades võistlemist põhjusel, et see takistab õppimist. "Võistlemise käigus juhtub nii, et meie tähelepanu läheb sellele, mida teised minust arvavad, kas ma valmistan kellelegi pettumuse, äkki jään häbisse ja see häirib head ülesandele keskendumist. Õppimissituatsioonis peab olema kindlus, et võib katsetada ja eksida ilma hukkamõistu kogemata. Ainult nii saab keskenduda oskuse mõistmisele ja harjutamisele," toob Hannus välja olulise momendi.

Kui aga oskused juba selged ja kindlustunne olemas, aitab võistlus meil ennast kokku võtta ja siis on võistlemisest sageli hoopis kasu.

Liikuja identiteedi kujundamine on elukestva sportliku eluviisi alus

Hannus toob välja, et oluline on eristada liikumissoovi ja liikumisharjumust. "Harjumus on konkreetne tegevus, konkreetne käitumine, mis kujuneb poolautomaatseks, näiteks harjumus hommikuti hambaid pesta. Harjumus avaldub eelnevalt seostatud sündmuse peale, mis meile harjumuse alustamist meelde tuletab, näiteks lõunasöök lõppes, nüüd lähen jalutama."

Harjumuste häda on psühholoogi sõnul aga selles, et need kipuvad kergesti kaduma. Kolime teise kohta, päevarežiim muutub, seltskond ümbert kaob ja asjaolusid, mis vana harjumust meelde tuletaksid, meie ümber enam ei ole.

"Harjumus ei ole seega igavene garantii. See, mida kujundada, ei peaks olema mitte üksik harjumus, vaid liikuja identiteet ehk ettekujutus endast kui aktiivsest inimesest, et liikumine on midagi, mis on osa minust," sõnab Hannus.

Psühholoogi sõnul koosneb meie minapilt mitmest identiteedist. "Mina kui matemaatikaõpilane, sest mul on matemaatikas hea pea, mina kui hea sportlane või hea laulja. Meil on endast korraga mitu erinevat ettekujutust. Elu jooksul hakkame ennast sageli identifitseerima elukutse või sotsiaalsete rollide – ema ja isa, poeg, tütar – kaudu, mis määravad selle, milliseid valikuid me oma elus teeme," sõnab Hannus.

"Kui meil õnnestub kujundada endast arusaama kui aktiivsest inimesest, kellele liikumine meeldib, kujundame endale ka liikumisega seotud harjumusi. Näiteks kui lähen teise linna õppima ja vana liikumisharjumus enam ei sobi, leian seal endale võimaluse uus liikumisharjumus kujundada, sest mul on ettekujutus iseendast kui kehaliselt aktiivsest inimesest. Identiteet innustab tegema valikuid, mis sobivad minapildiga."

Lapse liikuma innustamine algab esimesest eluaastast

Liikuja identiteedi kujunemine saab alguse lapsepõlves. Kui me tahame, et meie lastest kasvaksid aktiivse eluviisiga inimesed, on väga oluline võimaldada maast madalast lapsel palju vabalt liikuda ja põhiliikumisoskusi õppida. "Need on oskused, mis võimaldavad ennast edasi liigutada nagu kõndimine, jooksmine, uisutamine, suusatamine, ujumine. Kõik need oskused tahavad õppimist ja harjutamist, et nad muutuksid järjest mugavamaks ja ökonoomsemaks. Samamoodi on vahendi käsitsemise oskustega. Et lapsel oleks tore palli mängida, peab ta esmalt õppima palli viskama ja püüdma," toob Hannus välja.

"Põhiliikumisoskuste hea areng annab lapsele osavustunde. Ta julgeb mängida, teda kutsutakse mängu ja ta ise kutsub teisi. Liikumisrõõmule aluse panek on põhjus, miks põhiliikumisoskused peavad olema omandatud enne kümnendat eluaastat," tõdeb psühholoog.

Liikumisoskused arenevad kõige kiiremini vahemikus 2–8 eluaastat. Kui sel ajal põhiliikumisoskused, muuhulgas tasakaalu hoidmise oskus ei saa piisavalt areneda, on hiljem mahajäämust päris raske kompenseerida. Põhiliikumisoskuste arengul on oluline vaba mäng lapsega. "Kui laps ei saa väiksena viskamist õppida, näiteks käbisid loopides või palli mängides, ei saa ta arenguliselt õigel ajal viskeliigutust ka selgeks," tõdeb Hannus.

Tänapäeva lastel kipuvad põhiliikumisoskused olema viletsad, sest lapsed liiguvad üha vähem. Mõni aasta tagasi tegi Hannus uuringu nelja- kuni kuueaastaste Eesti laste hulgas. Uuriti 200 last, kelle hulgast piisavalt liikus vaid 30 protsenti. Loe pikemalt siit