Susie-Ann Palmre: Ma arvasin, et olen lihtsalt maiasmokk
Magus võib tunduda süütu nauding, kuid mõne jaoks kujuneb sellest sõltuvus, mis mõjutab nii keha kui ka meelt. Tervisetasku saates on külas Susie-Ann Palmre, rahvusvaheline personaaltreener, kümnekordne Eesti meister ja Eesti tugevaim naine käesurumises, kes on töötanud treenerina Eestis, Saksamaal, USAs ja Mehhikos. Susie-Ann jagab enda teed suhkrusõltuvusest vabanemisel ning jagab praktilisi nippe paremaks elustiiliks.
Kas suhkrusõltuvust üldse eksisteerib?
Susi sõnul tasub alustada mõistete selgitamisest. Terviseinstituudi käsitluse järgi ei eksisteeri nähtust nimega suhkrusõltuvus klassikalises mõttes.
„Keegi ei taha lusikaga puhast suhkrut süüa. Sellepärast oleks täpsem rääkida magusasõltuvusest,“ selgitab ta.
Tema hinnangul on „suhkrusõltuvus“ pigem hea klikipeibutus kui teaduslikult täpne termin.
Tegelikult räägime olukorrast, kus inimesele meeldivad väga magusad toidud – ja mõnel juhul hakkavad need käitumist ja valikuid juhtima.
Kui magus on osa igast toidukorrast
Susi kogemus oli äärmuslik, kuid paljudele tuttav.
„Mina sõin magusat absoluutselt iga päev. Iga toidukord pidi lõppema millegi magusaga – kommide, šokolaadi või magustoiduga,“ meenutab ta.
Kui see oleks olnud võimalik, oleks ta enda sõnul söönud ainult magusaid toite. Paraku sundis „päris toit“ end aeg-ajalt vahele, kuid magus jäi alati päeva lahutamatuks osaks.
Pikka aega pidas ta end lihtsalt suureks maiasmokaks. Alles hiljem hakkas ta märkama märke, et tegemist võib olla millegi enamaga.
„Kui sa teed kommikarbi lahti ja mõni hetk hiljem avastad, et see on täiesti tühi, siis tekib küsimus – kes selle ära sõi?“
