ALAEALISED TÖÖTURUL: Kuidas Vältida Lepingulisi vigu

Kus tekib probleem?

Praktikas püütakse vahel kasutada võlaõiguslikke lepinguid olukordades, kus tegelikult peaks olema sõlmitud tööleping. Põhjus on lihtne: töölepinguga kaasneb rohkem kohustusi. Kuid siin tekibki risk.

Kui tööandja määrab tööaja, annab juhiseid ja kontrollib töö tegemist, on tegemist töösuhtega – sõltumata sellest, mida lepingus kirjas on.

Tööleping – mitte valik, vaid kohustus

Tööleping ei ole lihtsalt “üks variant”. Kui töösuhte tunnused on olemas, on see ainus õige valik.

Alaealise puhul tähendab see:

kindlat tööaega,

allumist tööandja juhistele,

töö tegemist tööandja huvides.

Sellisel juhul annab tööleping noorele seadusega ette nähtud kaitse ning seab ka tööandjale selged reeglid.

Millal võib kasutada teistsugust lepingut?

Võlaõiguslik leping tuleb kõne alla vaid siis, kui noor ei ole klassikalises töötaja rollis.

See tähendab, et:

ta tegutseb iseseisvalt,

tal on konkreetne oskus või teenus,

ta ei allu otsesele juhtimisele.

Näiteks võib see sobida loomingulise töö, esinemise või spetsiifilise teenuse osutamise puhul.

Alaealine ei ole lihtsalt “odavam tööjõud”

Oluline on mõista, et alaealise palkamine ei tähenda lihtsustatud reegleid. Vastupidi – seadus paneb tööandjale rohkem kohustusi.

Sealhulgas:

tuleb arvestada tööaja piirangutega,

tagada ohutu töökeskkond,

ning saada vanema või seadusliku esindaja nõusolek.

Miks see kõik oluline on?

Vale lepingu kasutamine võib viia olukorrani, kus tööandja rikub seadust isegi siis, kui see ei olnud teadlik otsus. Lisaks võib see kahjustada noore töötaja õigusi ja usaldust tööandja vastu.

Korrektselt vormistatud töösuhe loob aga selguse, vähendab riske ning aitab kujundada positiivset esimest töökogemust.

Alaealise palkamine ei ole lihtsalt hooajaline vajadus – see on vastutus. Õige lepingu valimine ei ole detail, vaid alus, millele kogu töösuhe üles ehitatakse.