Asjaajamisest hooldaja ja hooldatava vaatest
Eesti Vabariigi põhiseadus, sotsiaalseadustiku üldosa seadus ja sotsiaalhoolekande seadus ning erinevad kohalduvad inimõiguste dokumendid räägivad õigusest saada abi abivajaduse/haavatava seisundi korral, sotsiaalsete garantiide ja abi andmise kohustusest ning seda erinevate haavatavate sihtgruppide puhul, kelleks kahtlemata on ka nii hooldatavad kui hooldajad. Kuigi esmane vastutus toimetuleku ja hakkama saamise ees on inimesel endal ja tema lähedastel, siis suurema abivajaduse korral on vastava abi andmise kohustus riigil ja/või kohalikul omavalitsusel.
Foto: Kalev Lilleorg
Allikas: Ajakiri Sinuga
Abi küsimine ja abi saamine riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustest tähendab nii hooldaja kui hooldatava jaoks asjaajamist. Vastav asjaajamine ehk haldusmenetlus peab olema abi saamiseks pöörduva inimese jaoks eesmärgipärane, efektiivne, samuti võimalikult lihtne ja kiire ning ei tohiks tekitada inimesele üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi.
Abi küsimine ja abi saamine riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustest tähendab nii hooldaja kui hooldatava jaoks asjaajamist.
Lisaks on otsuse tegijal kohustus ise dokumente koguda või juhtida inimese tähelepanu dokumentidele, mida tuleks esitada; jagada menetluses inimesele läbivalt selgitusi menetluslike asjaolude, sh tähtaegade kohta; teostada kaalutlusõigust (tõendite ja asjaolude hindamist) arusaadavalt ja seda ka otsuses vastavalt põhjendada; koostada selline otsus, mis oleks otsuse saaja jaoks selge ja arusaadav.
Taotlemine ja menetlus
Üldine lähtekoht sotsiaalhoolekandelise abi saamisel on esmalt abi küsimine ehk inimese pöördumine. Taotluse esitamine on oluline, kuna ilma selleta enamasti abi ei osutata. Taotluse esitamisel ei pea kartma seda, kas taotlus on vormistatud õigesti või esitatud õigesse osakonda vm, kuna taotluse saajal on haldusorgani kohustus anda vajadusel (nt allkirjastamata taotlus) täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks või edastada ise valel aadressil esitatud taotlus õigele adressaadile. Oluline on mure korral pöörduda, mitte jääda murega üksi ja kannatada. Kui siiski on tunne, et inimesel on taotlust raske esitada, tuleb haldusorganil (riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusel) abistada inimest avalduse esitamisel, kuna abistamata jätmise korral jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata.
Sotsiaalõigusele on kahjuks jätkuvalt omane, et inimene peab suutma ise hinnata osutatava abi piisavust.
Alates taotluse esitamisest on tegemist haldusmenetlusega, mille eesmärk on isiku õiguste kaitse. Eelneva tõttu peab edasine menetlus olema hea halduse põhimõttest lähtuv ehk tõhus ning lähtuma põhimõttest, et abi tuleb osutada vastavalt abivajadusele.
Vaidlustamine ja kohtumenetlus
Arvukad vaidlused on kahjuks näidanud, et arusaamatused algavad enamasti juba abivajaduse hindamisest/määratlemisest, mille puhul hindaja ning inimene ja/või tema lähedane sisustavad abivajadust ja sellele vastava abi osutamist, s.o kas abi osutatakse vastavalt abivajaduse määrale (nt konkreetse teenuse vajadus ja konkreetse teenuse vajaduse maht), erinevalt. Sageli järgnevad keerukad asjaajamised, mis hõlmavad vaidemenetlust ja mis võivad viia edasi kohtumenetlusse. Selliste asjaajamiste probleemkoht on läbivalt otsuste halb põhjendamine (haldusakti selgus ja üheselt mõistetavus inimese jaoks) ning ebaselge kaalutlusõiguse teostamine ehk otsuse saaja jaoks on arusaamatu, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes otsus tehti ning miks tõendeid ja asjaolusid just selliselt hinnati (asjas kogutus tõenditel on võrdne kaal ehk ühelgi tõendil ei ole otsustaja jaoks ettemääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata kogumis). Sotsiaalõigusele on kahjuks jätkuvalt omane, et inimene peab suutma ise hinnata osutatava abi piisavust, sh vastavate otsuste õiguspärasust, ning mitterahuldava otsuse korral selle vaidlustama ehk inimese enda panus on väga oluline. Loe pikemalt siit
Veel samal teemal
