„Elu ei jää ootama: kuidas elada, kui tulevik on teadmatus ja keha läbib ravi“
Onkoloogika vodcast 22. episoodis vestlevad Kristeli ja Pille külalisega, kelle lugu puudutab ja jääb kummitama ka pärast kuulamist. Alice Micalizzi on naine, kelle viimaseid aastaid on sügavalt mõjutanud teekond kolmikknegatiivse rinnavähiga, haiguse taastekkimine ning paralleelselt toimunud loovuse avastamine.
Alice räägib ausalt, ilma ilustamata, mida tähendab elada olukorras, kus tulevik on määramatu. Ta kirjeldab, kuidas ta on õppinud mitte panema elu pausile – isegi siis, kui teadmatus ja hirm on igapäevased kaaslased. See ei ole olnud otsus „olla tugev“, vaid teadlik valik elada, märgata hetki ja lubada endale rõõmu ka ravi, väsimuse ja ebakindluse kõrval.
Saates tuleb juttu emotsionaalsest kohanemisest: hirmudest, leppimisest ja sisemisest dialoogist, mis muutub, kui kontroll kaob. Alice jagab, kuidas loovus tuli tema ellu intuitiivselt – mitte eesmärgi või tulemuse nimel, vaid vajadusest leida rahu ja tasakaalu. Loomeprotsessist sai viis, kuidas pehmendada sisemist pinget ja taastada kontakt iseendaga ajal, mil keha ja meel olid pideva surve all.
Sellest isiklikust teekonnast kasvas välja Alice’i loovstuudio Tallinnas – turvaline ruum, kus ei ole ootusi, hinnanguid ega sooritussurvet. Vestluses arutletakse, miks täiskasvanutel on sageli raske loovust endale lubada, kuidas sisemine kriitik loomet pärsib ning miks just rahulik, toetav keskkond aitab sellel vaikselt taanduda. Kui tulemus ei ole fookuses, saab loovusest protsess, mis toetab, mitte ei kurna.
Olulisel kohal on ka kogukonna teema – üksteisele toetumine, jagatud kogemustest jõu ammutamine ja teadmine, et keegi ei pea oma teed käima üksi. Alice’i lugu ei ole ainult haigusest, vaid inimeseks jäämisest olukorras, kus oleks lihtne end sulgeda.
See on episood, mis ei paku lihtsaid vastuseid, kuid annab midagi olulisemat: loa tunda, olla ja luua – ka siis, kui elu on habras.
