Elu lõpu väärikus: kuidas mõista ja toetada lahkuvat lähedast

Suremine on igaühe jaoks unikaalne teekond, mida kujundavad tema väärtused, tõekspidamised ja suhted lähedastega. Kuigi iga lahkumine on erinev, on siiski võimalik eristada teatud ühiseid muutusi, mis annavad märku loomuliku suremisprotsessi algusest. Nende märkide mõistmine aitab meil pakkuda oma lähedastele väärikat, hoolitsevat ja armastavat tuge elu viimastel etappidel.

Väärikuse alus – kuulamine ja mõistmine

Kõige olulisem samm lahkujale väärikuse tagamisel on tema vajaduste mõistmine. Selleks tuleb küsida. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemõpetaja Svetlana Gromova rõhutab, et peaksime leidma vastused küsimustele, mis on lahkuja jaoks sel hetkel kõige olulisemad asjad.

Kas ta soovib jätta lähedastega hüvasti?

Kas on vaja korda ajada tema jaoks olulisi asju?

Kas ta soovib ravi oma kannatuste leevendamiseks?

Kas ta soovib veel mõnda endale olulist inimest näha?

Kas pereringis on jäänud arutamata teemasid?

Kas tal on soove seoses matustega?

Füüsilised muutused – keha valmistub lahkumiseks

Suremisprotsessi osaks on rida progresseeruvaid füüsilisi muutusi, mille märkamine aitab hooldajal adekvaatselt reageerida.

Aktiivsuse ja huvi vähenemine: üks esimesi märke on füüsilise aktiivsuse vähenemine. Inimene muutub passiivseks, jääb voodikeskseks ning tema unevajadus suureneb märgatavalt. Ta võib magada suurema osa päevast. Tagage talle rahu, puhkus ja mugavus. Ärge häirige teda põhjuseta. Mugavaks asendiks võib näiteks kergelt tõsta voodi peatsit. Aidake toimingutes, millega ta ise hakkama ei saa, kuid lubage tal olla aktiivne siis, kui ta seda ise soovib ja jõuab. Pakkuge seltsi: rääkige, lugege, vaadake koos pilte või hoidke lihtsalt kätt. Isegi kui inimene ei saa enam rääkida ega pruugi teid ära tunda, säilib vajadus läheduse järele. Teie puudutus ja hääl pakuvad talle tuge ja lohutust.

Söögiisu ja janu loomulik kadu: sellel perioodil väheneb huvi toidu ja joogi vastu ning lõpuks kaob see täielikult. Lähedaste jaoks on see tihti murettekitav, kuid tegemist on suremisprotsessi loomuliku osaga. Füüsiline keha vaikselt uinub ja kustub; elu lõpus ei tunne inimesed enamasti nälga ega janu. Kehatöö aeglustub ja pealesunnitud söömine-joomine võib põhjustada tugevat ebamugavustunnet, jäsemete turseid ning liigse röga ja lima teket hingamisteedes. Lubage inimesel ise otsustada, kas ja millal ta soovib süüa. Pakkuge väikeseid koguseid, eelistatult tema lemmiktoite (nt jogurtit, jäätist, tükeldatud pehmeid puuvilju, šokolaadi). Ärge muretsege tasakaalustatud toitumise pärast. Janutunnet saab leevendada sagedase suuhooldusega. Niisutage huuli palsamiga ning puhastage suud niiske lapiga. Vedelike asemel võib pakkuda imemiseks jäätükke või mahlapulki. Loe pikemalt siit