Erihoolekandes ootab teenust kuni 2000 inimest
Alates 1. jaanuarist muutub riigipoolne rahastus erihoolekandeteenuste osutamiseks, kuid teenusepakkujate hinnangul süvendab uus rahastusloogika seniseid probleeme ning seab eriti löögi alla toetavad teenused. Erihoolekandeteenuste pakkujate liidu liikme Maire Koppeli sõnul on tegu aastaid kestnud murega, millele riik pole seni sisulist lahendust leidnud.
Allikas: Vikerraadio
„See ei ole uus teema. Toetavad teenused – need, mida osutatakse inimestele, kes elavad oma kodus või sotsiaalkorteris – on justkui riigi poolt vaiba alla lükatud,“ ütles Koppel. Tema sõnul on probleem selles, et kui toetavad teenused jäävad alarahastatuks või kaovad, vajavad inimesed varem või hiljem ööpäevaringset erihoolekandeteenust, mis on riigile kordades kallim.
Järjekorrad ja alatasustatud töötajad
Täna on erihoolekandes kaks eriti teravat probleemi. Esiteks ei pääse teenusele inimesed, kelle abivajadus on Sotsiaalkindlustusameti poolt hinnatud. „Kuni 2000 inimest on järjekorras – nad on abivajavaks tunnistatud, kuid lihtsalt ootavad kuskil,“ ütles Koppel.
Teiseks on kriitiline olukord töötajate palkadega, eriti toetavate teenuste puhul. „Töötajatele makstakse nii madalat palka, et ausalt öeldes on häbi palgapäeval seda raha välja maksta,“ tõdes ta. Samal ajal on töötajatele seatud kõrged nõuded: vaja on teadmisi sotsiaaltööst, võlanõustamisest, perenõustamisest, individuaaltööst ja paljust muust.
„Riik ei näe selle teenuse tegelikku väärtust ega vajadust,“ lisas Koppel.
Ennetus on odavam kui tagajärgedega tegelemine
Teenusepakkujate hinnangul on toetavad teenused võtmetähtsusega, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua oma kodus. „Kui noor erivajadusega inimene lõpetab kooli – olgu see tasandusklass või lihtsustatud õpe –, siis mis saab edasi?“ küsis Koppel. Ilma teenusteta võib inimene jääda koju, sattuda tänavale või langeda pahatahtlike inimeste mõju alla.
„See ei ole ainult sotsiaalne küsimus, vaid ka siseturvalisuse küsimus,“ rõhutas ta.
Vaidlus rahastusmudeli üle
Erihoolekandeteenuste pakkujad on kriitilised riigi plaani suhtes tõsta teenuste hindu protsentuaalselt. „Kui 6% lisatakse 550-eurosele teenusele, on see 33 eurot, aga 200-eurosele teenusele ainult 12 eurot,“ selgitas Koppel. Samas on teenustele kehtivad nõuded ja töötajate kvalifikatsioon samad.
„Miks alavääristatakse odavamate teenuste pakkujaid?“ küsis ta. Liidu ettepanek on tõsta kõigi teenuste maksumust võrdse summaga, mitte protsendina. „Numbriline lisa annaks võimaluse ellu jääda ja tagada, et inimesed saavad teenust ka edaspidi.“
Praegune mudel soosib teenusepakkujate hinnangul eelkõige kallimaid, sageli riigi enda osutatavaid teenuseid, samal ajal kui toetavad teenused jäävad vaeslapse ossa.
Tulevik paistab tume
Kuigi sotsiaalministeerium on rääkinud reformidest, uutest kohtadest ja suurte hooldekodude sulgemisest ning perepõhisematest lahendustest, ei tähenda see Koppeli sõnul automaatselt, et rohkem inimesi teenusele pääseks või et teenuse kvaliteet oleks oluliselt paranenud.
„Reaalselt on jama majas,“ ütles ta otsekoheselt. Teenusepakkujate võimalused olukorda mõjutada on piiratud: kohtumised ministeeriumiga ja avalikud pöördumised on kestnud aastaid, kuid tulemused on napid.
„Võib-olla on põhjus selles, et meie sihtgrupis on vähe valijaid,“ märkis Koppel kriitiliselt.
Tema sõnul vastutab erihoolekande toimimise ja jätkumise eest 100% Eesti riik. „Ma väga loodan, et riik saab sellest aru. Praegu on tunne, et tulevik on üsna tume,“ ütles ta lõpetuseks, lisades lootusrikkalt, et ehk paistab pimeduses vähemalt mingi valgus – kui mitte muud, siis jõulutuled. Intervjuud saab kuulata siit
