Haridusnõunik: miks on nii, et kõige suurema abivajadusega noor peab enne abi saamist kõigepealt läbi kukkuma?

Septembris räägib riik taas, kui palju on noori, kes on NEET- olukorras (* NEET – rahvusvaheline termin noorte kohta, kes ei õpi, tööta ega ole muus mõttes ühiskonnas aktiivsed). Riigil on läinud aastaid palju auru nendega tegelemisele, kuid võib-olla on asi selles, et riigina me ise tekitame olukorra, kus noored sinna staatusesse jõuavad?

Arvamusfestivalil oli Eesti Puuetega Inimeste Kojal oma ala, kus ühe paneeli teemaks oli „Toevajadusega õppija kutseõpe – riskantne investeering või kindel võit?“. Minu hinnangul ei ole küsimus niivõrd selles, kas investeerida, vaid selles, kuidas investeerida targalt, et investeering tooks kaasa tööturule jõudmise ja iseseisvama elu.

Vananevas ühiskonnas ei saa Eesti endale lubada olukorda, kus osa töövõimelistest inimestest jääb süsteemist välja ainult seetõttu, et üleminekud haridustasemete vahel või haridusest tööellu ei toimi. Iga inimene peab saama võimaluse õppida, töötada ja oma võimeid realiseerida – eelkõige seetõttu, et see on inimese õigus. Kuid sellest võidab ka ühiskond tervikuna. Me ei saa endale lubada noorte, st ka erivajadustega noorte süsteemist välja kirjutamist.

Eestis on kaasav haridus ja õppekohustuslik iga on tõusnud 18. eluaastani. 2025. aasta seisuga oli Eestis 23 600 NEET noort vanuses 15-29 aastat, kes moodustasid kõigist 15-29 aastastest noortest 11,2%. Iga sellise noore taga on oma lugu, kuid igaüks neist on ka märk sellest, et kusagil noore haridustee, tugisüsteemi või tööturule jõudmise teel on midagi katki läinud.

Räägime üha rohkem sellest, kuidas noori toetada, et nad jõuaksid haridusest tööturule, aga enne tuleb küsida, kas meie haridussüsteem pakub kõigile noortele võimalust hariduse järgmisele astmele jõuda.

Mai lõpp ja juuni algus oli meedia täis artikleid sellest, milline võitlus käib põhikoolijärgsete koolikohtade pärast. Mitmeid edetabeleid koostati põhikoolilõpetajate õppetulemuste ja gümnaasiumisse kandideerivate isikute rohkuse üle – ühele kohale kandideeris rekordarv õpilasi.

Aga kõik noored ei saanud teha riigieksameid 100 punktile. On ka õpilasi, kes ei saanud riigieksameid üldse sooritada, sest nad on õppinud individuaaõppekava järgi ning nende võimalused kandideerida järgmisele haridustasemele on seetõttu piiratud.

On noori, kel võib olla põhikool küll lõpetatud, kuid kelle haridustee ei anna talle samu võimalusi kui klassikaaslasele. Mitte seetõttu, et tal puuduks soov õppida, vaid seetõttu, et tema toevajadusest lähtudes on tema õpitee olnud teistsugune. Loe pikemalt siit