Hooldereform muutis hooldekodu kättesaadavamaks, kuid koduhooldus jäi tagaplaanile

Kui konverentsi publikul paluti mõelda, kus nad tahaksid 85-aastasena õhtul magama jääda, kõlas saalist vastus: „Oma voodis.“ See võtab kokku paljude inimeste soovi elada võimalikult kaua oma kodus. Eesti hoolekandesüsteemi areng pole aga seda soovi piisavalt toetanud.

Hooldekodukoht muutus kättesaadavamaks, kulud kasvasid

2023. aasta keskel jõustunud hooldereformi üks eesmärk oli muuta üldhooldusteenus keskmist pensioni saavale inimesele jõukohasemaks. Selleks hakkasid KOV-d katma hoolduskulusid ning riik eraldas neile lisaraha. Ühtlasi loodeti, et omavalitsused arendavad senisest rohkem ka kodus elamist toetavaid teenuseid.

Mõttekoja Praxise ja Rakendusuuringute Keskuse CentARi mõjuanalüüsi järgi täideti esimene eesmärk suures osas. Üldhooldusteenuse saajate arv kasvas aastatel 2022–2025 ligikaudu 25 protsenti. Inimese enda kanda jääv osa teenuse kulust vähenes samal ajal umbes 80 protsendilt 53 protsendile. Sotsiaalminister Karmen Joller ütles konverentsil, et hooldekodusse on jõudnud üle tuhande inimese.

Teenuse hinnad on aga kiiresti tõusnud. Kahe aastaga kasvas kohatasu 18,6 protsenti ja hoolduskomponent 16,8 protsenti, samal ajal kui omavalitsuste kehtestatud piirmäärad jäid enamasti samaks. Ligikaudu veerandil teenusesaajatest ei kata pension nende omaosalust ka siis, kui omavalitsus panustab.

Praxise analüütiku Katre Palli sõnul ei tekkinud oodatud hinnakonkurentsi, sest nõudlus kasvas pakkumisest kiiremini ning teenuse hinnad polnud omavahel võrreldavad.

„Ometigi ei ole hooldekodu kindlasti see koht, kuhu inimene peaks tingimata jõudma,“ ütles minister Joller. „Eelkõige võiks inimene püsida oma kodus ja saada abi seal.“

Koduteenuste maht ei kasvanud piisavalt

Koduteenuse saajate arv suurenes samal ajal umbes 14 protsenti. Palli hinnangul vastab see ligikaudu rahvastiku vananemisele, kuid koduteenuse maht ise vähenes.

„See lisarahastus kulus kõik üldhooldusteenuse peale,“ ütles Pall. Omavalitsused said reformiga 56 miljonit eurot lisaraha, kuid nende kulud kasvasid kokku 103 miljoni euroni. 91 protsenti omavalitsustest teatas, et nende halduskoormus suurenes.

Reformi algatanud endine sotsiaalkaitseminister ja praegune riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo tunnistas, et koduhooldusele ei jõudnud loodetud mahus raha. „Me ei keelanud selle raha kasutamist, aga see raha ei olnud planeeritud sinna,“ ütles ta. Reformi kavandades ei osatud tema sõnul ette näha, kui kiiresti kasvavad teenusele tulijate arv ja hinnad.

Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Merle Liivak sõnas, et omavalitsused hoiatasid raha nappuse eest. Tema sõnul oli keeruline korraga korraldada ümber üldhooldust ja arendada koduteenuseid. „Kahte korraga ei ole võimalik teha,“ ütles Liivak.

Tori vallas katab omavalitsus hoolduskuludest umbes 40 protsenti, kuigi reformi ajal räägiti ligikaudu 20-protsendilisest osast. Ühe koduhooldusteenuse pakkuja, Estkeeri tegevjuht Sander Sassi võttis olukorra kokku sõnadega: „Hooldekodude süsteemi me parandasime, aga koduhoolduse tapsime.“

Keerulise abivajadusega inimesed võivad jääda teenuste vahele

Kõige keerulisem on olukord inimestel, kelle abivajadus on suur ja mitmekülgne. Tallinnas kasvas linna kaasrahastatavate hooldekodukohtade arv reformi ajal umbes 700-lt 3000-ni, kuid dementsuse, psühhiaatrilise diagnoosi või meditsiiniseadmetega elavad inimesed võivad sobivat kohta oodata kuu või kaks. Sageli leitakse koht Harjumaast kaugel.

Krista Mägi rääkis oma heast tuttavast, Katrinist, kes põeb ALS-i ja hingab aparaadi abil. Haigla ega õendusosakond teda vastu ei võta. Valla seatud piirangute tõttu ei tohi isiklik abistaja isegi hingamismaski kohendada.

Mägi sõnul vajaks Katrin kuus umbes 720 tundi abi, kuid saab praegu 160 tundi. Ülejäänud abi eest tasutakse annetustest ning vallaga käib vaidlus kohtus. „Ei tohiks jätta inimest ühe ametniku meelevalda,“ ütles Mägi.

Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Kristi Kähar tõi välja, et isikliku abistaja teenus on Eestis alles „lapsekingades“. „Keegi ei soovi seda tööd sellise töötasuga teha,“ ütles ta.

Kodus elamist saab toetada eri viisidel

Mõnes omavalitsuses on koduhoolduse arendamisel häid tulemusi. Saue vallas kasvas koduteenuse klientide arv 35 protsenti, kuigi töötajaid ega raha juurde ei tulnud. Vald muutis hoolduse korraldamise digitaalseks ja rajas teenusmajad. Ühes endises lasteaias elavad abivajajad nüüd lähestikku, mis muudab hooldajate töö lihtsamaks.

Võrumaal arendavad kolm valda Euroopa Liidu toel samuti kodus elamist toetavaid teenuseid. Maapiirkonnas võib hooldaja sõita ühe valla piires kuni 70 kilomeetrit, mistõttu on auto teenuse osutamisel hädavajalik. Projekti käigus uuendati autoparki, palgati heaolutöötajad ja võeti kasutusele digitaalne töökorraldusplatvorm.

„Tehnoloogia peab toetama inimest ja töötajat, kuid see ei asenda inimlikku kontakti,“ ütlesid projektijuhid.

Üle 30 aasta kaelast allapoole halvatud Hegert Mölder rääkis videopöördumises, kuidas elukeskkond võib inimese toimetulekut muuta. Haiglas kitsas voodis vajas ta iga paari tunni tagant abi pööramiseks. Kodus laias voodis saab ta end ise keerata.

„Inimesed ei väsi mitte suurte asjade aitamisest, vaid väikeste korduvate asjade tegemisest,“ ütles Mölder.

Haapsalu Hoolekandekeskus osutab koduteenust seitse päeva nädalas ning pakub dementsusega inimestele päevahoidu. Keskuse direktor Anna-Liisa Täht ütles, et teenuste kujundamisel lähtutakse kliendi vajadustest. „Me teeme teenust kliendi järgi, mitte hooldustöötaja järgi,“ sõnas ta. Suure puudujäägina tõi Täht esile koduhooldajate väljaõppe – töötajatele ei kehti kutsenõue ning õppekavades keskendutakse peamiselt hooldekodudes töötamisele.

Abivajadus kasvab, tööealisi jääb vähemaks

Sotsiaalministeeriumi prognoosi järgi kasvab 85-aastaste ja vanemate inimeste arv järgmise 25 aasta jooksul umbes 70 protsenti. Kui teenuste kasutamine jääb praegusele tasemele, suureneb üldhooldusteenuse saajate arv ligikaudu 11 000-lt 18 000-ni. Samal ajal väheneb tööealiste inimeste arv ühe hooldust vajava inimese kohta 19-lt 10-ni.

Eesti kulutab pikaajalisele hooldusele sisemajanduse koguproduktist märksa väiksema osa kui Euroopa Liidu riigid keskmiselt. Maailma Terviseorganisatsiooni vanemökonomist Triin Habicht rõhutas, et koduteenused ei arene iseenesest. „Seda tuleb juhtida, seda tuleb rahastada,“ ütles ta.

Tartu Ülikooli makroökonoomika kaasprofessori Lenno Uusküla hinnangul ei lahenda pikaajalise hoolduse probleemi pension. Tema sõnul vajab pikaajaline hooldus eraldi kindlustuslahendust.

Järgmine samm peab toetama kodus elamist

Konverentsil pakuti järgmiseks sammuks koduhoolduse sihtotstarbelist rahastamist. Arutati ka ühtsemaid kulumudeleid ja abivajaduse hindamist, omavalitsuste koostööd, koduhooldajate kutsenõuet ning asendushoolduse ja pensionikindlustuse tagamist omastehooldajatele. Samuti rõhutati vajadust siduda tervishoid ja hoolekanne senisest paremini ning panustada ennetusse.

Sotsiaalministeeriumi hoolekandeteenuste poliitika juht Sirlis Sõmer-Kull nimetas konverentsi „hooldereform 2 avapauguks“. Tema sõnul on hooldusvajadus samasugune sotsiaalne risk nagu haigus või töötus ning riik peab aitama inimesel selle vastu kindlustuda.

Riisalo sõnul lihtsaid lahendusi ei ole. „Me kas tõstame maksukoormust või laename raha,“ ütles ta. „Kui me neid halbu variante ei taha, peame hakkama saama olemasolevate ressursside parema kasutamisega.“