Inimkeskne tervishoid ei saa jääda vaid ilusaks sõnaks
Viimastel aastatel jõuab avalikkuse ette üha rohkem juhtumeid, mis näitavad, et inimkesksus ja võrdne kohtlemine tervishoius ei ole kõikjal tagatud. Kuigi seadustes ja haiglate sisekordades on need põhimõtted selgelt välja toodud, jäävad nende rakendamisel elulises praktikas märgatavad lüngad.
Allikas: Eesti Puuetega Inimeste Koda
EPIKoda rõhutab, et patsiendi kogemus ei ole teisejärguline detail, vaid osa tervishoiuteenuse kvaliteedist. Patsiendi tunnetuslik kogemus koos faktiliste väidetega on tervishoiu oluline tagasiside, mis aitab hinnata nii teenuse sisulist kvaliteeti kui ka suhtumist inimestesse.
Mida hõlmab kvaliteetne ja inimkeskne tervishoid?
Inimese tervisemure ei piirdu diagnoosi ja raviprotseduuridega. Väga oluline roll on sellel, kuidas patsienti koheldakse, kuulatakse ja arvestatakse. Inimkeskse tervishoiu lahutamatud osad on:
selge ja lugupidav suhtlus nii patsiendiga kui tema lähedastega,
patsiendi soovide ja võimekuse arvestamine, sealhulgas tema otsustusõiguse austamine,
eluks vajaliku toidu kättesaadavus ka siis, kui inimene vajab söömisel tuge,
võimalus kasutada tualetti, kui see on patsiendi seisundist lähtuvalt ohutu ja teostatav.
Need elementaarsed vajadused ei tohi olla luksus, vaid tervishoiuteenuse loomulik osa.
Probleem ei ole alati süsteemis, vaid väärtushinnangutes
EPIKoja hinnangul takerduvad inimkeskse tervishoiu põhimõtted sageli väärtushinnangutesse — ehk sellesse, kuidas tervishoiutöötajad näevad oma rolli ja patsiendi väärtust. Süsteemi tehniline raamistik võib olla korrektne, kuid praktika sõltub inimestest, kultuurist ja hoiakutest.
Et tagada, et patsiendi õigused oleksid päriselt kaitstud, annab EPIKoda kaks soovitust:
1. Teenuse kvaliteedi küsimiseks tuleb pöörduda teenuseosutaja poole
Kui kogemus ei vasta ootustele, on patsiendil või tema lähedasel õigus esitada päring või selgitussoov.
2. Kahjujuhtumi korral tuleks kaaluda avaldust vastutuskindlustuse seaduse alusel
See on vajalik eelkõige olukordades, kus teenuse osutamisel on tekkinud reaalne kahju või rikkumine.
Meelis Luksi juhtum tuletab meelde: haavatavad inimesed ei tohi jääda üksi
Maalehes ilmunud lugu kõne- ja liikumisvõimetust Meelis Luksist illustreerib olukorra tõsidust. Luks eraldati Lääne-Tallinna Keskhaiglas nii oma abikaasast-hooldajast kui ka kommunikatsiooni võimaldavast arvutist.
Seetõttu jäi ta ilma nii infovahetusest, elementaarsest abist kui ka toidust — ja ei saanud oma muredest personali teavitada. Juhtum tõstatab küsimuse: kas me kohtleme kõige haavatavamaid inimesi väärikalt ja inimkeskset hoolt pakkudes? Loe pikemalt Maalehest
Veel samal teemal