Isad, mitte isased: meeste roll omastehoolduses
Omastehooldusest rääkides kipub avalik pilt olema valdavalt naistekeskne. Need on emad ja tütred, kes jagavad oma lugusid, juhivad tugigruppe ja seisavad sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahel. 14. aprillil toimunud Eesti Puuetega Inimeste koja ja Karolini kooli teema- ja inspiratsioonipäeva „Kuhu lähed, erihoolekanne?“ raames toimunud vestlusring tõi aga lavale neli isa – Toomas Tross, Ain Saare, Hannes Hermaküla ja Tarmo Rühka –, kes rääkisid enda kogemusest erivajadustega laste isadena. Teeme väikese ülevaate vestlusringis toimunud arutelust.
Loo Autor: Kermo Aruoja Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja
Allikas: Ajakiri Sinuga
Moderaatori küsimusele, miks mehi on selles teemas vähem näha, vastas Tarmo Rühka, tsiteerides oma vanaema: „Tarmo, jäta meelde, need ei ole isad, need on isased.“ Tema jaoks on pere eest seismine ja vastutamine mehe ürgne kohus, mitte valik. „Võib-olla see tuleb minu tugevast perekonnast ja talust pärit taustsüsteemist,“ mõtiskles Rühka, kelle 19-aastane sügava puudega poeg Hendrik on praegu kodune ja ilma teenuseta.
Mehe ego ja naise karjäär
Hannes Hermaküla, kelle 20-aastane poeg Kaarel on Downi sündroomiga, tunnistas, et meestel võib „mehe egona“ olla olukorraga raskem leppida. Samas tõi ta välja teise tahu: ühiskondlikult on naised pereasjadega rohkem seotud ning sageli on just nemad need, kes ohverdavad oma karjääri. „Tema on ohverdanud pigem oma karjääri,“ ütles Hermaküla oma abikaasa kohta. „Meie tööjaotus on see, et mina pean kuskilt genereerima piisavalt raha, et Kaarel saaks erakoolis käia.“
Ka Toomas Tross, kelle 20-aastane autismiga poeg Siim elab samuti kodus, tunnistas, et tema peres on tööjaotus longanud. Tehes abikaasaga sama tööd, olid nad mõlemad korraga ära. Ta meenutas oma isa hoiatust diagnoosi saamisel: „Nüüd, Toomas, paned oma kõik õpitud asjad kõrvale. Nüüd on sul vaja tegeleda oma pojaga.“ Tross tunnistas, et ta ei kuulanud tookord isa, vaid jätkas samasoodu.
Mis saab peale lapse kooli lõpetamist?
Kõigi nelja isa jutust jooksis läbi üks ja sama valus teema: mis saab siis, kui laps lõpetab kooli? See hetk, mil turvaline ja arendav keskkond kaob, on kui kaljult kukkumine.
„Kui need asjad lõppesid, siis lõppes kõik,“ kirjeldas Toomas Tross hetke, kui poeg Tondi kooli lõpetas. „Tegelikult lõppes ka areng. Ja nüüd me oleme lahtise taeva all. Ehk siis me näeme, et tegelikult toimub täna taandareng, sest puudub intensiivne hoolitsus ja intensiivne arendamine.“ Loe pikemalt siit
