Jakob Rosin: ligipääsetavus ei teki iseenesest
Ligipääsuke korraldas hiljuti ligipääsetavuse teemalise konverentsi, mille eestvedajateks olid Jakob Rosin ja Maarja Rosin. Üritusel keskenduti eelkõige ehitatud keskkonnale ning selle loomisel osalevate erinevate osapoolte rollile.
Foto: Maaleht
Arutelude keskmesse tõusis üks peamine küsimus: kui ligipääsetavus jääb tegemata, siis kes selle eest vastutab?
Liiga palju osapooli, liiga vähe vastutust
Ühe ehitusprojekti juures on osapooli palju: tellija, arhitekt, projekteerija, ehitaja, kohalik omavalitsus ning riiklikud institutsioonid. Igaühel neist on oma roll, kuid ligipääsetavuse seisukohast tekib sageli probleem just nende rollide vahele jäävates “aukudes”.
Sageli algab projekt suure entusiasmiga – sooviga luua keskkond, mis oleks kõigile ligipääsetav. Kuid Jakob Rosin rõhutas, et see fookus kipub projekti käigus kaduma. Ajakava ja eelarve suruvad peale ning detailid, mis alguses tundusid olulised, jäävad tahaplaanile.
Müüt piirangutest
Konverentsil käsitleti ka levinud arusaama, et vanemate hoonete puhul takistab ligipääsetavuse parandamist muinsuskaitse. Tegelikkuses ei ole piirangud alati nii jäigad, kui sageli arvatakse.
Maarja Rosin tõi esile, et sageli ei ole küsimus keelus, vaid lahenduste leidmise oskuses. Kui osapooled on valmis paindlikult mõtlema, on võimalik leida toimivaid lahendusi ka keerulisemates olukordades.
Konverentsidest ei piisa
Kuigi konverentsid aitavad tõsta teadlikkust ja tuua osapooli kokku, vajavad praktikud eelkõige konkreetseid juhiseid.
Jakob Rosin rõhutas, et tellijatel ja projekteerijatel ei ole sageli aega üldisteks aruteludeks – vaja on selgeid ja praktilisi vastuseid sellele, mida ja kuidas teha.
Seetõttu on järjest olulisem roll koolitustel, mis aitavad teadmised viia päris otsusteni.
Süüdlase otsimine ei vii edasi
Küsimus, kas vastutab tellija või arhitekt, jäi ühese vastuseta. Probleem ei seisne ühe osapoole süüs, vaid vastutuse hajumises.
Jakob Rosin rõhutas, et kui puudub selge vastutaja, kes jälgib ligipääsetavust kogu protsessi vältel, jäävadki olulised detailid tähelepanuta.
Vajalik on terviklik lähenemine
Ligipääsetavus ei piirdu ainult füüsilise keskkonnaga. See hõlmab ka digilahendusi, nagu veebilehed ja mobiilirakendused.
Maarja Rosin lisas, et piisab ühest puudujäägist, et kogu kasutuskogemus muutuks ligipääsmatuks, mistõttu tuleb ligipääsetavust käsitleda terviklikult.
Kes siis vastutab?
Konverentsi üks olulisemaid järeldusi oli, et ligipääsetavus vajab teadlikku juhtimist.
Jakob Rosin rõhutas, et igas projektis peaks olema selgelt määratud inimene või roll, kes vastutab ligipääsetavuse eest algusest lõpuni. Ilma selleta kipub teema protsessi käigus tahaplaanile jääma.
Vastutus ei tohi hajuda
Ligipääsetavuse suurim väljakutse ei ole tehniline, vaid organisatsiooniline. Küsimus ei ole ainult selles, kas me oskame, vaid selles, kas me suudame vastutuse selgelt paika panna.
Nagu konverentsil rõhutati, ei piisa heast tahtest. Kui vastutus jääb hajusaks, kaob ligipääsetavus projekti käigus paratamatult fookusest.
Jakob Rosin tõi esile, et igas projektis peab olema keegi, kes hoiab seda teemat järjepidevalt tähelepanu all. Ilma selleta jäävad head kavatsused sageli ellu viimata.
Alles siis, kui ligipääsetavus on teadlikult juhitud ja selgelt kellegi vastutada, saab sellest loomulik osa keskkonna loomisel – mitte erand, vaid standard.
