Janar Peterson — ratastoolis tarkvaraarendajast ratastoolis lavainimeseks

Janar elab Tallinnas sotsiaalmajas ja ei tunne kohe end grammigi üksikuna. „Ei, mul on tegelikult üks sõber, kes mind abistab ja kes elab siinsamas majas. Elasime enne pikalt koos, aga siis ta sai ka enda korteri ja nii on nüüd rohkem privaatsust mõlemal,“ räägib Janar, kelle sõnul pakub sotsiaalmajas elamine turvalist keskkonda ning tööpäevadel kella kaheksast neljani on nende korrusel abiks ka hooldajad.

„Praegu saan ma ise kontrollida, mis juttu ma räägin, ja kõige tähtsam on, et jutul oleks sisu,“ ütleb Janar.

Janari elu pöördepunkt oli lapsepõlves, kui ta oli 14-aastane ja ta jäi ratastooli. Seda õnnetust kajastati ka üsna mitmes tollases väljaandes ja sisu me ümber jutustama ei asu. Küll aga toob Janarile tagant järgigi veel hapu maitse suhu aegadetagune meenutus, kui ta emale helistas end lapsevanema esitlenud ajakirjanik, kes kuulas muretsevalt ema juttu ning tegi saadud teabe põhjal hiljem temast artikli. „Praegu saan ma ise kontrollida, mis juttu ma räägin, ja kõige tähtsam on, et jutul oleks sisu,“ ütleb Janar.  Ta rõhutab, et ta ei taha pälvida tähelepanu ainult sellepärast, et on ratastoolis inimene ja et teda kiidetaks haletsusest.

Enne täielikult meelelahutuskarjäärile pühendumist töötas Janar viis aastat tarkvaraarendajana. Ta õppis seda eriala Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses ja leiab, et kutseharidus pakub küll hea baasi arvutis asjade tegemiseks, kuid ilma iseseisva pingutuseta ja kaasa tegemata on raske tööd leida. Ta õppis ise, läbis kursuseid, kuni tal õnnestus tööle saada. Tööotsimine oli „korralik jama“, kuid tal vedas, et sattus kokku inimestega, kes olid nõus andma talle võimaluse. „Eks ma proovisin mingeid muid asju ka. Proovisin lihtsalt kuskile tööle saada. Valikus oli veel müügiesindaja või telefonimüüja ametikoht. Olen aga väga tänulik, et ma sinna tööle ei saanud,“ tõdeb Janar. „Ma oleks teinud midagi, mis mulle absoluutselt ei meeldi.“

Praegu on ta aga täielikult stand-up'ile keskendunud. Tema eluase on piisavalt odav ja ta saab pensioni, mis tagab talle finantsvabaduse, et pühenduda komöödiale. Kui küsida, kas teda ka vanemad toetavad, siis sellele küsimusele vastab mees, et vanemad toetavad teda: „Finantsiliselt mitte, aga me suhtleme palju ja kui füüsiliselt on abi vaja, saan ikka neid appi kutsuda. On tore, kui neil on võimalik tulla.“

Janar peab stand-up'i avastamist hilisemas elus toimunud sündmuseks, kus ta mõtestab lahti, mis on tema varasemad tunded ja mõtted. See on justkui koondpilt olnust ja olevast. Gümnaasiumis tundis ta soovi end väljendada ja proovis näiteringi, kuid tundis, et tema võimalused olid seal limiteeritud. Tagantjärele mõtleb ta, et tahtis ilmselt teha just stand-up’i stiilis asja, kus ta saab ise kirjutada oma mõtteid, millest tahab rääkida. Tol ajal ta lihtsalt ei teadnud, et selline asi nagu stand-up, mis eesti keelde on tõlgitud kui püstijalakomöödia, üldse olemas on.

Kõige paremini töötavad naljad, mis on seotud Janari enda eluga ja sellega, kes ta laval on.

Inspiratsiooni stand-up’iga tegeleda sai Janar teiste koomikute vaatamisest. Mõjus lavaenergia, mis oli äge. Ta mõtles, et keegi pole lõpuni täiuslik ja oleks hea ka ise proovida. Janar lisab, et teiste ebaõnnestumised annavadki aimu, et kõik proovivad, eriti Open Mic üritustel. Stand-up’i ringkonnas sees olles saab ta aru, et tegemist on tegelikult pideva katsetamisega (nagu Open Mic'idel) ning ei tohiks arvata, et kui mõnel koomikul on halb etteaste või jutt, siis see ongi tema tegelik tase.

Ka Janar teab, et tal on sette, mis ei tööta, kuid see ei peegelda tema tegelikku taset. Ta rõhutab, et naljad ei ole kunagi lõplikult valmis. Isegi viieminutilise etteastega võib tegeleda pikalt, püüdes leida sisule seda õiget naljavormi. „Mõned koomikud kirjutavad isegi laval olles,  kui saavad aru, milliseid mõtteid jutuga seoses tuleb,“ sõnab Janar. Stand-up'i eesmärk ongi, et see tunduks loomulik ja vahetu, mitte läbi harjutatud ja võlts.

Janar selgitab, et stand-up'i lugu sünnib teema valimisest ja mõtete kirjutamisest ning seejärel proovitakse nalju laval. Kuna ta on algaja, teeb ta teistele soojendust või osaleb „Ligipääsetav stand-up“ projektis, kus nad esitavad 10−15 minutit oma materjali. Ta paneb paika naljade järjekorra, et etteaste oleks loogiline ja naljad ei rikuks üksteise mõju. Kõige paremini töötavad naljad, mis on seotud Janari enda eluga ja sellega, kes ta laval on. Ta tunnistab, et on naljakas minna kellegi sünnipäevale ja rääkida lihtsalt endast nalju, mille eest talle makstakse. Loe pikemalt siit