Kaksteist elu, neli näitlejat: dokumentaal lugu „Kätte ja jalgadega inimene““
VAT Teatri lavale jõudnud Andra Teedi dokumentaalnäidend „Kätte ja jalgadega inimene“ räägib kaksteist lugu Eesti inimestest, kes elavad liikumispuudega. Lavastuses astub üles neli näitlejat, nende seas Ester Kuntu. Tegemist on dokumentaal lugudega, mis põhinevad päris inimeste kogemustel, kuid jäävad anonüümseks – näitlejad ei ole oma prototüüpidega kohtunud ega kedagi otseselt jäljendanud.
Foto: Vikerraadio
Allikas: Vikerraadio
Lavastus keskendub inimestele, kellel on kas kaasasündinud terviserike või elu jooksul saadud trauma ning kes vajavad igapäevaselt kõrvalabi. Need lood räägivad sellest, miks keegi on ratastoolis, kuidas ta oma eluga toime tuleb, milliseid takistusi tuleb ületada ning kui tugev on igatsus iseseisva elu järele, isegi siis, kui see tundub peaaegu võimatu.
Näitlejatöö ilma prototüüpideta
Ester Kuntu sõnul oli selle lavastuse loomine näitleja jaoks teistsugune protsess kui tavaliselt. „Meie materjaliks olid päris inimeste lood. Ma ei mõelnud kordagi sellele, kuidas publikule meelde jääda, vaid keskendusin ainult sellele, et teksti kaudu aru saada, milline see inimene on – kuidas ta mõtleb, elab ja mis on temas minuga sarnast,“ selgitab ta.
Tema sõnul on huvitav ja samas väljakutsuv töötada olukorras, kus kogu ühe inimese elu tuleb lahti mõtestada vaid mõne lehekülje põhjal. „Sa töötad kolm kuud intensiivselt seitsme lehekülje tekstiga ja püüad sealt välja lugeda terve inimese elu. See on ääretult huvitav.“
Tekst kui rolli võti
Üks lavastuse lugudest räägib noorest naisest, kelle ellusuhtumine on punkarlik ja vahetu. See lähenemine sündis Kuntu sõnul otseselt tekstist endast. „Kui tekstis on lause, et meie punkarite kambaga kodubaaris, siis see annab juba väga palju infot inimese eluviisi ja maailmatunnetuse kohta. Selle materjali puhul ei saanudki kuskilt mujalt läheneda – see tuli tekstist.“
Kuigi lood on anonüümsed, on mitmed intervjuu andnud inimesed end laval ära tundnud. „Üks liikumispuudega inimene, kes oli ka esietendusel kohal, ütles pärast: mina olin selle esimese loo prototüüp. See oli väga täpne sõna. Need tegelased ei ole kellegi koopia, vaid prototüübid. Lõpuks mängime me lihtsalt inimest,“ ütleb Kuntu.
Huumor kui ellujäämisviis
Lavastuses torkab silma, et tegelased räägivad oma elust sageli huumoriga, isegi siis, kui lood on sisemiselt traagilised. Kuntu sõnul peegeldab see päriselu. „Väga paljudel liikumispuudega inimestel on äärmiselt hea must huumor. See aitab elust läbi. Nende olukord on sageli keeruline ja kui mitte näha elu absurdi, siis on väga raske hakkama saada.“
Samal ajal ei ole laval esitatav rõõmsameelsus pealiskaudne – see sarnaneb pigem viisiga, kuidas inimesed ka päriselus end võõra ees kaitsevad. „Intervjuuolukorras on alati mingi hoiak, mingi distants. See ei ole vale ega halb, see on inimlik. Alles aja jooksul hakkab inimene rohkem avanema,“ selgitab näitleja.
Empaatiaharjutus publikule
Kuntu hinnangul on „Kätte ja jalgadega inimene“ nii tegijatele kui vaatajatele suur empaatiaharjutus. „See avardab hinge, aga ma loodan, et sellel on ka jõud midagi päriselt muuta,“ ütleb ta.
Tema jaoks ei ole küsimus ainult hoiakutes, vaid ka väga praktilistes asjades. „Alustame näiteks äärekividest. Linn on üles ehitatud nii, et see sobib inimesele, kellel on käed ja jalad ja kes saab vabalt liikuda. Aga kui me hakkaksime päriselt liikumispuudega inimestega arvestama, tuleks kõik muu ka järele.“
Nähtamatud inimesed ühiskonnas
Eestis on Kuntu sõnul probleemiks see, et liikumispuudega inimesed on sageli nähtamatud. „Mitte sellepärast, et neid poleks, vaid sellepärast, et nad ei pääse välja. Nad on füüsiliselt oma kodudesse peidetud.“
Ta toob võrdluseks Soome, kus tema pere on pikalt elanud. „Seal ei ole rohkem puudega inimesi – nad on lihtsalt ühiskonna osa. Neid näeb tänaval, trammis, teatris. Eestis ei osata sageli isegi vaadata, sest me pole harjunud.“
Muutus algab lastest
Kuntu usub, et muutus algab varakult. „Kui lapsed õpiksid koos, kui liikumispuudega lapsed oleksid koolides päriselt integreeritud, muutuks palju. Siis oleks see järgmise põlvkonna jaoks normaalsus.“
Kas teater saab maailma muuta?
Kas lavastus võiks mõjutada ka otsustajaid – linnaplaneerijaid, ametnikke ja poliitikuid? „Ma mõtlen sellele kogu aeg. Aga lõpuks saan mina teha seda, mida mina teen – mängida seda lavastust. Igaüks parandab maailma oma mättalt. Me proovime ja väga loodame, et sellel on mõju.“
„Kätte ja jalgadega inimene“ ei paku lihtsaid lahendusi, kuid toob vaataja ette lood, mis sunnivad märkama. See on lavastus inimestest, kes on meie kõrval, kuid keda me sageli ei näe – ja küsimus on, kas me pärast etendust oskame vaadata teistmoodi. Kuula pikemalt siit
