Karl Pann: diagnoos ei määra minu piire ega unistusi
26-aastane Tartu noormees Karl Pann elab tserebraalparalüüsiga, kuid peab olulisemaks mitte diagnoosi, vaid võimalusi. Juhiload, IT-õpingud ja aktiivne eluviis on andnud talle iseseisvuse – nüüd otsib ta võimalust tööelus kanda kinnitada ja ühiskonda panustada.
PCI on osa minust olnud kogu elu, kuid see ei ole takistanud mind oma eesmärkide poole püüdlemast,“ ütleb Pann.
Kõndimisel kasutab ta küünarkarke ning pikemate vahemaade läbimiseks ratastooli. Ratastooli eelistab ta vahel ka kaubanduskeskustes, et tempos püsida ja jõuaks kaaslastega sammu pidada. Raskusi valmistavad peenmotoorikat nõudvad tegevused, kuid muus osas ta ei kurda.
Pann peab oluliseks, et on sündinud Tartus, kus vajalikud teenused on kättesaadavad. Füsioteraapia, hobuteraapia, ujumisvõimalused ja meditsiiniline abi on aidanud tal elukvaliteeti hoida ja parandada.
Toetav haridustee
Lasteaia-aastad veetis Karl Pann Tartu lasteaias Pääsupesa sobitusrühmas, kus sai varakult tuge liikumisoskuste arendamisel. Ujumisest kujunes tema lemmiktegevus, millega ta tegeles ka kooliajal. „Mulle meeldis võistelda ja häid tulemusi saavutada. Samal ajal on ujumine tervisele väga kasulik,“ räägib ta.
Pärast lasteaeda asus ta õppima Tartu Herbert Masingu kooli, mille lõpetas 2019. aastal. Kool oli liikumispuudega õpilaste vajadustega arvestav – hoones oli lift ning ligipääs hästi korraldatud. Lisaks õppetööle osales ta aktiivselt huviringides, mängis koolibändis klahvpille, laulis ning osales näiteringis. Lavastusega „Võlupadi“ jõuti nii Tartu kui ka riikliku kooliteatrite festivali võiduni.
Õpingud ja iseseisvus Tallinnas
Pärast gümnaasiumi suundus Pann õppima Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse IT-nooremspetsialisti erialale. Tartus sama eriala õppimist takistas koolihoone ligipääsetavus.
Tallinna ja Tartu vahet sõitis ta regulaarselt bussiga. Alguses tekitas see ebakindlust, kuid aja jooksul muutus reisimine tavapäraseks. Linnas liikumiseks kasutas ta taksoteenust. Talvised olud pakkusid väljakutseid – libedus ja hooldamata kõnniteed muutsid liikumise keeruliseks.
„On olnud kukkumisi ja hirmutavaid olukordi, kuid kokkuvõttes sain hakkama,“ ütleb ta.
Juhiload kui vabadus
Õpingute ajal otsustas Pann minna autokooli. Tervisetõendi saamine osutus esialgu keeruliseks, kuid perearsti vahetuse järel sai ta võimaluse end tõestada. Tänaseks on tal juhiload olnud üle viie aasta.
„Juhiload on andnud mulle liikumisvabaduse. Ma ei sõltu enam nii palju teistest,“ märgib ta.
Soov panustada
Praegu otsib Karl Pann tööd. Vaba aega sisustab ta ujumise ja muusikaga – mängib klaverit ning kitarrigi.
„Minu suurim soov on leida töö. Tahan suhelda, areneda ja panustada. Ja loomulikult teenida ka oma raha,“ ütleb ta.
Ta kuulub ka MTÜ Eesti PCI Sõdalased kogukonda, kus jagatakse kogemusi ja toetatakse üksteist. Panni sõnul on oluline näidata, et ka liikumispuudega inimene on võimeline ühiskonda panustama.
„PCI ei määra seda, kes ma olen. Kui saan oma looga anda julgust noortele ja lastevanematele, siis see on suur asi,“ ütleb ta.
Veel samal teemal
