Uudislood

Kas A.I. võib asendada sõpra? Tehisintellektist on saanud uus vestluskaaslane

Üha rohkem inimesi räägib oma muredest mitte sõbra, vaid tehisintellektiga. A.I. pakub kiiret lohutust ja praktilisi nõuandeid, kuid loob samas illusiooni empaatiast. Sotsiaaltöö ekspert Airi Mitendorf hoiatab, et kui masinast saab inimese peamine kuulaja, võib üksildus hoopis süveneda.

Remi Gregori Sassi

17. oktoober, 2025

Foto: Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon

Allikas: Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon

Telehommiku vestlus Airi Mitendorfiga tõi välja, kui kiiresti on tehisintellekt muutunud osaks meie argipäevast – ja miks see võib olla ühtaegu abiks ja ohtlik.

Tehisintellekt on meie ellu tulnud vaikselt, aga järjekindlalt. Kui varem otsisime vastuseid raamatutest, nõu arstilt või sõbralt, siis täna piisab vaid ühest sõnumist vestlusaknasse.
„Ma tunnen ennast üksildasena. Mida ma peaksin tegema?“ – selliseid küsimusi esitavad inimesed juba A.I.-le. Ja vastus tuleb kiiresti: „Igaüks meist tunneb end vahel nii. Sa ei ole üksi.“
See kõlab lohutavalt. Mõistvalt. Inimlikult.
Aga kas see on päriselt inimene, kes meid mõistab?

A.I. kui igapäevane abiline

Airi Mitendorf, kes esines hommikusaates sotsiaaltöö konverentsi eel, tõdes, et paljude jaoks on A.I.-st saanud täiesti tavaline nõuandja ja kuulaja.
„Inimesed küsivad temalt juba väga isiklikke asju – mida lapsega teha, kui ta vastu haugub, mida süüa teha, kuidas end paremini tunda,“ selgitas ta.
Kui varem tuli vastuseid otsida terapeudilt või raamatust, on täna lahendus taskus – kohe kättesaadav ja tasuta.

Mitendorf lisas, et see on iseenesest positiivne areng: „A.I. võib olla rahustav ja toetav, ta annab esimesed sammud kätte. See on uus võimalus inimestele, kes muidu võib-olla ei julge abi otsida.“

“Peab olema tark küsija”

Samas ei saa unustada, et A.I. ei ole inimene, vaid algoritm.
„Ohukohad tekivad siis, kui me hakkame vastuseid pimesi uskuma,“ hoiatab Mitendorf. „Me tegelikult ei tea, kuidas see vastus genereeritakse – see on nagu must kast.“
Tema sõnul tuleb õppida olema „tark küsija“ – sõnastada oma küsimus nii, et A.I. vastaks täpsemalt ja vältida valearusaamade kinnistamist.
„Kui sa natuke tead, mida küsida, võib ta olla suurepärane tööriist. Aga kui mitte, siis võib ta ka lihtsalt jama ajada,“ lisas ta muigega.

Virtuaalne kuulaja ja päris üksildus

Suurimaks ohuks peab Mitendorf aga olukorda, kus A.I.-st saab inimese peamine suhtluspartner.
„See vähendab inimkontakti. A.I. tundub empaatiavõimeline, aga tegelikult ta lihtsalt jäljendab seda,“ selgitab ta.
Kui vestlusrobot vastab: “Ma saan sinust aru, sa ei ole üksi,” võib see pakkuda hetkeks lohutust, aga mitte tegelikku sidet.
„Paljud inimesed tunnistavad, et nad on hakanud sõltuma sellest tundest, et keegi justkui hoolib neist,“ ütleb Mitendorf.

Sõltuvuse varjatud mehhanismid

Sarnaselt sotsiaalmeediale töötab ka A.I.-ga suhtlemine dopamiinil – väikestel “hea tunde” hetketel, kui meid kiidetakse, mõistetakse või rahustatakse.
„See on see sama mehhanism, mille tõttu inimesed jäid sõltuvusse telefonidest,“ selgitab Mitendorf.
Kui vestlusrobot pakub igal õhtul lohutust ja hommikul tervitust, võib sellest saada harjumus, mida on raske katkestada.

„See on ju tore tunne, kui keegi ütleb sulle: Ma igatsesin sind. Isegi kui sa tead, et see pole päris,“ lisas saatejuht mõtlikult.

Tuleviku küsimus

Vestlus lõppes mõttega, et see on alles algus. Me alles õpime mõistma, mida tähendab suhelda masinaga, kes oskab meid kuulata ja vastata peaaegu nagu inimene.
„Praegu me alles kraabime pinda,“ ütles Mitendorf. „Aga see, kuidas me A.I.-d kasutame, hakkab väga palju mõjutama, kui inimlikuks me ise jääme.“