„Kas hooldekodu on turvaline? Arutelu paljastas, mida ühiskond tegelikult kardab
Lugu toob esile Pihlakodu juhtumist tõukunud usalduskriisi Eesti hooldekodudes ning otsib vastuseid küsimusele, kuidas kaitsta kõige haavatavamaid – dementsuse ja muu raske terviseseisundiga inimesi. Arutelus osalevad hooldekodude juhid, juristid, eksperdid ja endine peaprokurör, kes toovad välja nii süsteemsed puudused kui ka võimalikud lahendused: koolitused, rangemad järelevalvemehhanismid, hooldusteenuse läbipaistvus ja inimlik siirus vabanduste tegemisel. Loos rõhutatakse, et usaldust ei taasta mitte seadusemuudatused üksi, vaid igapäevane väärtuspõhine töö ja avatud suhtlus perede, asutuste ja ühiskonnaga.
2023. aasta suvel raputas Eestit Pihlakodu juhtum, kus hooldekodu töötajat süüdistati dementsusega elanike seksuaalses väärkohtlemises. Juhtum tõi valusalt päevavalgele küsimuse, kui turvalised on meie hooldekodud ja kuidas saavad pered olla kindlad, et nende lähedasi kaitstakse väärkohtlemise eest. Avalikkuses tekkinud usalduskriis puudutab mitte ainult konkreetset hooldekodu, vaid kogu süsteemi – kõiki hooldusteenuse pakkujaid, järelevalveasutusi ja riigi rolli.
Et juhtunust edasi minna ja leida lahendusi, toimus arutelu, kus osalesid hooldekodude juhid, juristid, huvikaitse eksperdid ja endine peaprokurör. Juttu tehti nii seadustest, asutuste vastutusest, töötajate koolitusest kui ka inimlikust suhtumisest. Arutelu vedas Joonas Vatter, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus töötav hooldaja. Seejärel võtsid sõna Iru hooldekodu juhataja Jaanika Luus, Eesti Insuldipatsientide Seltsi partnersuhete juht Pirje Lehtmaa, Feministeeriumi huvikaitseekspert Elise Rohtmets, inimõiguste jurist Merle Haruoja, Dementsuse Kompetentsikeskuse juht Piret Purdelo-Tomingas ja endine peaprokurör, Eesti Parempoolsete esinaine Lavly Perling.
Jaanika Luus, Iru hooldekodu juhataja, rõhutas, et asutused peavad tagama toimivad süsteemid, mis välistavad igasuguse vägivalla – olgu see füüsiline, emotsionaalne või seksuaalne. Tema sõnul ei saa ükski koolitus muuta kurjategijast head töötajat, kuid hooldekodu ülesanne on teha maksimaalne taustakontroll, pakkuda töötajatele pidevat koolitust ja reageerida igale rikkumisele viivitamata.
Luusi sõnul on oluline, et hügieenitoimingud ei toimuks töötaja ja elaniku vahel kunagi üksinda, vaid alati kahe töötaja koosolekul. See vähendab riske, hoiab ära võimalikud väärkohtlemised ja loob sotsiaalse kontrolli. „Kui töötaja jääb kliendiga üksi, on see risk nii kliendile kui ka töötajale,” lisas ta.
Seadus ja inimõigused
Merle Haruoja, inimõiguste jurist, toonitas, et hooldekodude puhul ei piisa ainult seaduse täitmisest. Iga asutus peab mõistma oma vastutust ja olema valmis vabandama, kui midagi juhtub. „Usaldust ei ehitata ümber seaduseparagrahvidega, vaid siira suhtumise ja tegudega,” sõnas Haruoja.
Ka Lavly Perling, endine peaprokurör ja erakonna Eesti Parempoolsed esinaine, rõhutas, et ühiskonnas kaob usaldus hetkega. „Kui kümned vägistamisjuhtumid jõuavad kohtusse ja inimesed mõistetakse süüdi, ei pööra sellele keegi tähelepanu. Kui aga üks Pihlakodu juhtum jõuab avalikkuse ette, kukub kogu süsteemi usaldus kohinal,” ütles ta. Perlingu sõnul peavad hooldekodude juhid ja riik iga päev tegema tööd selle nimel, et usaldus säiliks.
Haavatavad inimesed ja väärkohtlemise varjatud vormid
Piret Purdelo-Tomingas, Dementsuse Kompetentsikeskuse juht, juhtis tähelepanu dementsusega inimeste erivajadustele. Ta tõi esile, et dementsusega inimesed võivad olla nii vägivalla ohvrid kui ka selle tahtmatud toimepanijad. Haigus progresseerub ettearvamatult ning võib kaasa tuua sobimatu või agressiivse käitumise. „Hooldekodudes peab olema pidev tähelepanu nii töötajate, elanike kui ka omavaheliste suhete jälgimisel,” rõhutas ta.
Samuti tõi ta välja, et dementsusega inimene ei ole ainult diagnoos, vaid täiskasvanud inimene, kelle elatud elu ja väärikus jäävad alles ka haiguse progresseerudes. „Me peame laskma inimestel olla iseseisvad nii kaua, kui nad saavad, ja alles siis, kui enam ei saa, pakkuma abi ja kaitset,” lisas Purdelo-Tomingas.
Hooldekodude kuvand ja läbipaistvus
Arutelu käigus tõdeti, et avalikkuse usaldust ei saa taastada ilma avatuse ja läbipaistvuseta. Pirje Lehtmaa, Eesti Insuldipatsientide Seltsi partnersuhete juht, märkis, et iga hooldekodu peab olema valmis selgitama, millised riskianalüüsid ja süsteemid neil on, kuidas ennetatakse vägivalla- ja kukkumisjuhtumeid ning millised on töötajate pädevused.
Kõlama jäi mõte, et hooldekodud peaksid olema avatumad ka lähedastele. Külastusaegade piiramine ja range bürokraatia võivad tekitada peredes lisakahtlust. On hooldekodusid, kus lähedased saavad tulla külla praktiliselt igal ajal – see suurendab turvatunnet ja vähendab hirme.
Vabandamine kui usalduse alus
Üks olulisemaid teemasid arutelus oli vabandamise roll. Liiga sageli jääb mulje, et hooldekodud kardavad avalikult vabandada, et mitte oma mainet kahjustada. Kuid nii eksperdid kui ka praktikuid rõhutasid: siiras ja õigeaegne vabandus on usalduse taastamise esimene samm.
„Meil oli juhtum, kus hooldekodu klient kadus ära. Leidsime ta küll üles, aga esimene asi, mida ma tegin, oli vabandus lähedaste ees. Alles siis selgitasin, milliseid samme me edasi astume, et seda enam ei juhtuks,” tõi näite üks osalejatest.
Kuidas edasi?
Arutelu kokkuvõtteks rõhutati, et Pihlakodu juhtum pole ainult ühe hooldekodu probleem, vaid kogu süsteemi proovikivi. Usaldust ei ehitata tagasi ühe seadusemuudatuse või kampaaniaga, vaid iga päevase väärtuspõhise töö, läbipaistvuse ja siira suhtumisega.
Me peame looma sellise hooldekodude kultuuri, kus väärikus ja turvalisus on kõige alus. Nii saavad nii pered, elanikud kui ka töötajad tunda, et hooldekodu ei ole riskikoht, vaid tõeline turvaline kodu.
Fotod: Estkeer
Veel samal teemal
