Kas kool valmistab ette päris eluks või eksamiteks?
Koolis öeldakse tihti, et “sa õpid seda enda tuleviku jaoks”. Aga kui aus olla, siis tekib paljudel küsimus: millise tuleviku jaoks täpselt? Kas selleks, et elus hakkama saada, või selleks, et testides õiged vastused ära märkida?
Enamik koolipäevi keerleb kontrolltööde, eksamite ja hinnete ümber. Õpitakse fakte, valemeid ja definitsioone, mis tuleb kindlal päeval kindlal viisil meelde tuletada. See õpetab distsipliini ja vastutust – jah. Aga päris elu ei küsi harva valikvastustega küsimusi ega anna ette täpset õpikut, kust vastust leida.
Päris elus on vaja osata suhelda, lahendada konflikte, tulla toime stressiga, teha otsuseid ja vastutada nende eest. Neid oskusi mainitakse küll ainekavades, aga praktikas jäävad need tihti tagaplaanile. Harva õpitakse, kuidas rahaga ümber käia, kuidas tööintervjuul rääkida või kuidas läbi kukkumisega toime tulla. Samas on need asjad, millega iga inimene varem või hiljem silmitsi seisab.
Teisalt ei saa öelda, et kool oleks täiesti kasutu. Kool õpetab mõtlema, infot analüüsima ja pingutama ka siis, kui motivatsiooni pole. Need oskused on päriselus väärtuslikud. Probleem pole võib-olla koolis endas, vaid selles, millele rõhk pannakse. Kui peamine eesmärk on hinne, siis muutub õppimine vahendiks, mitte väärtuseks.
Võib-olla peaks kool vähem küsima: “Kas sa oskad vastata?” ja rohkem: “Kas sa saad aru?” Vähem karistama eksimise eest ja rohkem õpetama sellest õppima. Päris elu ei oota täiuslikke vastuseid, vaid paindlikkust ja julgelt proovimist.
Kokkuvõttes tundub, et kool valmistab praegu rohkem ette eksamiteks kui eluks. Aga see ei tähenda, et see ei võiks muutuda. Küsimus on, kas me julgeme kooli näha mitte ainult teadmiste edastajana, vaid ka inimeseks kasvamise kohana.
