Kas me mängime erinevaid rolle erinevate inimeste jaoks?

Erinevad olukorrad, erinev mina

Sõpradega olles võime olla valjemad, vabamad ja julgema huumoriga. Õpetajate või täiskasvanutega räägime viisakamalt ja ettevaatlikumalt. Kodus võib keegi olla vaikne ja väsinud, kuigi väljas paistab enesekindel ja energiline. Need muutused ei teki juhuslikult – me kohandame end vastavalt keskkonnale ja inimestele meie ümber.

See ei tähenda automaatselt, et me valetame. Pigem valime, millist osa endast parasjagu näidata. Nagu prisma, mille eri küljed peegeldavad erinevat valgust.

Miks me rolle vahetame?

Üks põhjus on turvalisus. Me tahame sobituda, olla aktsepteeritud ja vältida konflikte. Teine põhjus on suhtlus – erinevad inimesed vajavad erinevat lähenemist. Me ei räägi vanaemaga samamoodi nagu parima sõbraga, ja see on täiesti normaalne.

Rollid aitavad meil maailmas toime tulla. Need on osaliselt õpitud, osaliselt instinktiivsed. Probleem tekib alles siis, kui mõni roll muutub nii domineerivaks, et me ei tunne enam ära, kes me tegelikult oleme.

Kus jookseb piir?

Oluline küsimus ei ole, kas me mängime rolle, vaid kui palju ja miks. Kui rollid aitavad meil suhelda ja kohaneda, on need kasulikud. Kui aga tunneme, et peame pidevalt kedagi teist teeseldes elama või oma mõtteid ja tundeid maha suruma, võib see hakata väsitama.

Autentsus ei tähenda, et me oleksime igas olukorras täpselt samasugused. See tähendab, et ükski roll ei ole vastuolus sellega, mida me tegelikult väärtustame või tunneme.

Mitmekülgsus ei ole nõrkus

Sageli arvatakse, et “päris mina” peaks olema üks kindel ja muutumatu versioon. Tegelikult on inimene palju keerulisem. Me oleme mitmekihilised, muutuvad ja kasvavad. Erinevad rollid ei tee meid ebasiiraks – need näitavad, et me oskame maailma lugeda ja sellega suhestuda.

Võib-olla pole küsimus selles, kas me mängime rolle, vaid selles, kas me anname endale loa olla mitmekülgsed. Mitte täiuslikud, vaid päris.