Kes peaks asendama töölt eemal olevat kolleegi?

Praktikas lahendatakse asendamist erinevalt. Mõnes ettevõttes on juba ette määratud töötajad, kes vajaduse korral kolleegi ülesanded üle võtavad. Teisal jagatakse töö ajutiselt kogu meeskonna vahel või tuuakse appi töötaja teisest osakonnast. Pikema puudumise korral võidakse tööle võtta tähtajaline asendaja.

Kõige lihtsam on asendamist korraldada puhkuste ajal, sest eemalolek on teada juba kuid ette. Märksa keerulisem on olukord siis, kui töötaja jääb ootamatult haigeks. Mõnes valdkonnas, näiteks tervishoius, hariduses või ühistranspordis, ei saa tööd lihtsalt pausile panna. Siis tuleb lahendus leida kiiresti.

See aga ei tähenda, et ülejäänud töötajad peaksid automaatselt tegema rohkem tööd ilma selgete kokkulepeteta. Kui töötaja võtab lisaks oma ülesannetele üle ka kolleegi kohustused, tuleks läbi rääkida, kuidas töö ümber korraldatakse, kas tema töökoormust vähendatakse mõnes teises valdkonnas ning kas lisatöö eest makstakse täiendavat tasu. Seadus ei näe ette automaatset asendustasu, kuid tööandja peab täitma töölepingust tulenevaid kohustusi ning tagama kokkulepitud töötingimused.

Sama oluline on töö- ja puhkeaja järgimine. Töötaja ei tohi sattuda olukorda, kus kolleegi puudumise tõttu venivad tööpäevad lubatust pikemaks või puhkeaeg jääb saamata. Lühiajaline pingutus võib olla vahel vältimatu, kuid sellest ei tohiks kujuneda uus normaalsus.

Hea töökorraldus algab ennetamisest. Kui ettevõttes on juba varem kokku lepitud, kes keda vajadusel asendab, millised ülesanded on kõige olulisemad ja kuidas lisakoormust kompenseeritakse, on ootamatuid olukordi lihtsam lahendada. Sellest võidavad nii tööandja kui ka töötajad.

Kolleegi asendamine on mõnikord paratamatu osa tööelust. Kuid see ei tohiks kunagi tähendada, et kogu vastutus langeb teiste töötajate õlgadele. Asendamise korraldamine on eelkõige tööandja ülesanne ning hästi läbimõeldud süsteem aitab vältida läbipõlemist, pingeid ja ebaõiglast töökoormust.