Uudislood

Signe Riisalo: kaasaegne koduhooldus ei ole võimalik ilma erasektori panuseta

Eesti sotsiaalvaldkonnas on koduhooldus kujunenud üheks kõige olulisemaks ja samal ajal kõige keerukamaks teenuseks. Elanikkonna vananemine, tööjõupuudus ning omavalitsuste ebavõrdne võimekus on loonud olukorra, kus paljud inimesed ei saa vajalikku tuge õigel ajal ega sobivas mahus. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo tõi esile, et Eesti täna toimiv koduhoolduse mudel ei ole jätkusuutlik ning vajab terviklikku ümberkorraldamist.

Remi Gregori Sassi

08. detsember, 2025

Foto: Sakala- Postimees

Riisalo sõnul on üks peamisi probleeme see, et koduhoolduse korraldus lasub täielikult kohalikel omavalitsustel. See tähendab, et iga omavalitsus peab oma jõudude ja ressursside piires pakkuma nii isikuhooldust kui ka erinevaid toetavaid teenuseid. Kuna enamik Eesti omavalitsusi on väikesed ning nende sotsiaalosakondadel on piiratud personal ja rahalised vahendid, on teenuse kvaliteet ja kättesaadavus piirkonniti väga erinev. Riisalo rõhutas, et see ei ole omavalitsuste tegemata töö, vaid süsteemi sisemine viga, mis ei arvesta reaalseid võimalusi.

Tema hinnangul vajab koduhooldus eriti tuge just toetavate teenuste osas. Nendeks on tegevused, mis ei nõua erialast haridust ega sotsiaaltöötaja pädevust, kuid mis moodustavad suure osa igapäevasest abivajadusest. Näiteks toidu või ravimite kojutoomine, küttepuude tuppa viimine, koristamine, pesu pesemine või muud majapidamistoimingud. Riisalo sõnul ei ole mõistlik koormata kvalifitseeritud sotsiaaltöötaja aega selliste ülesannetega, mida saavad kiiresti ja tõhusalt teha ka teised teenusepakkujad. Sellisel juhul võiks olla loogiline kaasata rohkem erasektorit, kellel on juba olemas vajalikud tööprotsessid, logistilised võimalused ja paindlikkus.

Riisalo rõhutas, et erasektori kaasamine ei tähendaks sotsiaaltöö sisulise poole äraandmist. Avaliku sektori roll jääks juhtumikorralduse, erialase otsustamise, abivajaduse hindamise ja keerukamate olukordade lahendamise juurde. Erasektor saaks pakkuda just neid teenuseid, mille puhul on oluline kiirus, tehniline võimekus ja madalam tööjõukulu. Nii saaks sotsiaaltöötaja keskenduda sellele, mida ta tegelikult peab tegema — inimestele, kelle mured vajavad sügavamat tähelepanu, professionaalset hindamist ja järjepidevat tuge.

Lisaks tõi Riisalo välja, et koduhoolduse ühtlustamiseks on vaja tugevamaid piirkondlikke teenusepakkujaid. Ta kirjeldas mudelit, kus omavalitsused ei ole enam kohustatud ise kõiki teenuseid pakkuma, vaid nad võiksid osta neid ühiselt sisse või toetuda suurematele keskustele, kes suudavad pakkuda kvaliteeti ja stabiilsust. Selline lähenemine looks olukorra, kus inimese ligipääs teenusele ei sõltu enam tema elukohast, vaid ühtsest ja toimivast süsteemist.

Riisalo arvates ei ole koduhoolduse parandamine ainult praktiline küsimus. See on ka õiglus- ja väärtusküsimus. Tema sõnul ei tohiks ükski inimene jääda abita seetõttu, et tema omavalitsusel puudub võimekus või piisav personal. Koduhoolduse kättesaadavus peab olema võrdne üle Eesti, sest tegemist on teenusega, mis mõjutab otseselt inimeste väärikust, iseseisvust ja elukvaliteeti.

Ta rõhutas, et Eesti peab liikuma toetustepõhiselt lähenemiselt teenustepõhisele. Toetused leevendavad olukorda ajutiselt, kuid teenused loovad pikaajalise muutuse. Koduhooldus on valdkond, kus see pööre on kõige vajalikum, sest ilma selleta ei suuda süsteem vastata ühiskonna muutuvatele vajadustele. Tehnoloogia, pädevad töötajad ja erasektori kaasamine ei ole eesmärk omaette, vaid vahendid selleks, et inimene saaks elada võimalikult väärikalt ja turvaliselt oma kodus nii kaua, kui see on võimalik.