Koolikatse näitab: ergonoomiline mööbel ei sobi kõigile, kuid võib parandada õpikeskkonda
Eesti koolides veedavad lapsed suure osa päevast istudes, mistõttu on järjest enam hakatud rääkima klassiruumi ergonoomikast ning selle mõjust õpilaste tervisele ja õpitulemustele. Ühe võimaliku lahendusena nähakse liikumist võimaldavat mööblit, kuid värske katse näitab, et selle mõju ei ole üheselt positiivne.
Tallinnas Ülemiste lähistel asuvas Emili Koolis viidi läbi 1,5 kuu pikkune katse, mille käigus said teise klassi õpilased kasutada reguleeritava kõrgusega laudu, sadultoole ja aktiivseid seisualuseid. Katse eesmärk oli selgitada, kas selline mööbel aitab parandada laste rühti ja keskendumisvõimet ning vähendada pikaajalise istumise negatiivset mõju.
Algatus tuli lapsevanemalt
Katse sai alguse lapsevanema Mart Kutbergi initsiatiivil. Tema sõnul ajendas teda tegutsema mure, et lapsed veedavad koolis liiga palju aega sundasendis.
„Soovisin leida lahenduse, mis toetaks laste rühti ja võimaldaks neil tunnis rohkem liikuda. Eesmärk oli muuta istumine mugavamaks ja samal ajal vähendada kehale langevat koormust,“ selgitas Kutberg.
Sobivaid lahendusi otsides jõudis ta ergonoomilise mööbli pakkujani ning koostöös kooli ja õpetajaga otsustati idee ka praktikas järele proovida.
Klassiruum kui katsekeskkond
Katse viidi läbi päris õppetöö käigus, mis andis võimaluse hinnata lahenduste toimimist igapäevases koolielus. Õpilastel oli võimalus valida erinevate tööasendite vahel: istuda traditsioonilisel viisil, kasutada sadultooli, töötada reguleeritava kõrgusega laua taga või seista aktiivsel seisualusel.
Selline paindlikkus pidi looma tingimused, kus iga laps saab leida endale sobiva viisi õppimiseks. Samas tähendas see ka, et klassiruumi dünaamika muutus võrreldes tavapärasega oluliselt.
Mõju keskendumisele oli erinev
Katse käigus ilmnes, et ergonoomiline mööbel ei mõjutanud kõiki õpilasi ühtemoodi. Osa laste puhul oli mõju selgelt positiivne.
Õpetaja sõnul aitas võimalus end kergelt liigutada mõnel õpilasel paremini keskenduda ning püsida kauem töö juures. Eriti toodi esile sadultool, mis võimaldas säilitada aktiivsemat istumisasendit.
Samuti osutus oluliseks reguleeritava laua kasutamine. Võimalus kohandada tööpinna kõrgust vastavalt enda vajadustele aitas õpilastel leida mugavama ja ergonoomilisema asendi.
Samas ei olnud mõju kõigile positiivne. Rahutumate õpilaste puhul muutus liikumisvõimalus pigem segavaks teguriks.
„Mõnel juhul hakkasid lapsed mööbliga mängima ning see segas nii nende enda kui ka teiste keskendumist,“ märkis klassijuhataja.
Õpilaste hinnangud jagunesid
Ka õpilaste tagasiside peegeldas katse mitmetahulisust. Mitmed lapsed tõid esile, et neile meeldis võimalus muuta laua kõrgust ja seeläbi paremini tahvlile näha. Samuti hinnati mugavamat istumisasendit ning liikumisvõimalust.
Samas leidus ka õpilasi, kes tundsid, et liigne liikumine raskendas keskendumist. Mõni laps tõi selgelt välja, et liikuv tool oli tema jaoks häiriv ning takistas ülesannete täitmist.
Õpetaja hinnangul näitab see, et nooremad õpilased ei pruugi alati osata uusi töövahendeid eesmärgipäraselt kasutada. Liikumisvõimalus võib nende jaoks kergesti muutuda tegevuseks omaette, mitte õppimist toetavaks vahendiks.
Harjumine mängib olulist rolli
Katse üks oluline järeldus oli, et uute lahendustega kohanemine vajab aega. Lühike katseperiood ei pruugi anda lõplikku pilti sellest, kuidas ergonoomiline mööbel tegelikult õppimist mõjutab.
Osalejate hinnangul võis tulemusi mõjutada ka uudsuse efekt – laste loomulik huvi uue ja teistsuguse vastu. Kui kogu klass oleks kasutanud samu lahendusi pikema aja jooksul, oleks esialgne elevus tõenäoliselt vähenenud ning kasutamine muutunud eesmärgipärasemaks.
Sobivus sõltub vanusest
Katse tulemused viitavad, et ergonoomiline mööbel ei pruugi olla kõige sobivam lahendus kõige noorematele õpilastele.
Õpetaja hinnangul võiksid sellised töövahendid olla kõige tõhusamad alates põhikooli kolmandast astmest ning gümnaasiumis. Vanemad õpilased suudavad paremini mõista, milleks neid vahendeid kasutatakse, ning neil on ka suurem vajadus asendi vahetamise järele, kuna koolipäevad on pikemad.
Nooremate laste puhul tuleks aga pöörata rohkem tähelepanu juhendamisele ning sellele, kuidas uusi lahendusi klassiruumis rakendatakse.
Kasu võib olla ka õpetajatele
Huvitava tähelepanekuna tõi õpetaja välja, et ergonoomilisest mööblist võivad kasu saada ka õpetajad ise. Näiteks võimaldas sadultool individuaaltunde andes istuda õpilasega samal kõrgusel, mis lõi vahetuma ja mugavama suhtluskeskkonna.
See viitab, et klassiruumi ergonoomika ei mõjuta ainult õpilasi, vaid kogu õppeprotsessi.
Ühtset lahendust ei ole
Katse kinnitab, et kuigi ergonoomika tähtsus koolikeskkonnas kasvab, ei ole olemas üht lahendust, mis sobiks kõigile õpilastele.
Liikumist võimaldav mööbel võib:
parandada rühti
vähendada kehale langevat koormust
toetada keskendumist osadel õpilastel
Samas võib see:
häirida keskendumist
suurendada rahutust
muuta klassiruumi juhtimise keerulisemaks
Seetõttu sõltub edu suuresti sellest, kuidas ja kellele lahendusi rakendatakse.
Teadlikkuse kasv on peamine võit
Katse kõige olulisem tulemus ei pruugi olla mitte selge vastus küsimusele, kas ergonoomiline mööbel töötab, vaid teadlikkuse kasv.
Nii õpetajad, lapsevanemad kui ka koolid saavad selliste katsete kaudu paremini aru, millised tegurid mõjutavad laste õppimist ja heaolu.
Kuigi ergonoomiline mööbel ei ole imeravim, näitab kogemus, et õigesti rakendatuna võib see olla oluline osa tervislikuma ja mitmekesisema õpikeskkonna kujundamisel.
