Kutseharidus eestikeelsele õppele üleminekul: keelest on saanud pudelikael
Eestikeelsele õppele üleminek kutsehariduses on toonud teravalt esile aastaid kuhjunud probleemi: suur osa õppuritest ei ole valmis omandama eriala eesti keeles. Teema kerkis esile Vikerraadio hommikuprogrammis, kus olukorda kommenteeris Ott Pärna, majandusekspert ja Tallinna Tehnoloogiakolledži direktor.
Foto: Õpetajate Leht
Allikas Vikerraadio.ee
Kõige kriitilisem on seis Ida-Virumaal. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus on alates 2025. aastast täielikult üle läinud eestikeelsele õppele, kuid kooli hinnangul ei ole ligikaudu pooled õppurid võimelised eesti keeles õppima. See on viinud olukorrani, mida koolijuht on nimetanud erakorraliseks.
Ühe võimaliku lahendusena on välja pakutud senisest märksa jõulisem samm: vajadusel peatada ajutiselt erialaõpe ning keskenduda mitme kuu jooksul intensiivsele eesti keele õppele, kuni õppurid saavutavad elementaarse keeleoskuse taseme. Alles seejärel oleks võimalik jätkata kutseainete õpet.
Probleem on laiem kui Ida-Virumaa
Ott Pärna sõnul ei ole tegemist üksnes Ida-Virumaa murega. Sarnane olukord valitseb ka Tallinnas ja Harjumaal, eriti piirkondades, kus suur osa noortest on pärit venekeelsest keeleruumist. Kui kõik kutseõppeasutused peaksid kiiresti ja täielikult üle minema eestikeelsele õppele, ei oleks paljud õppurid selleks valmis.
Pärna hinnangul on valikuid sisuliselt kaks: kas jätta need noored haridussüsteemist kõrvale või võtta koolide tasandil vastutus keeleõppe eest. „Kui noor ei saa keelest aru, ei ole vahet, kui hea on õppekava või õpetaja – õppimine lihtsalt ei toimu,“ rõhutas ta Vikerraadios.
Segregatsioon süvendab keeleprobleemi
Probleemi juurpõhjuseks peab Pärna sügavat keelelist ja sotsiaalset segregatsiooni. Paljud venekeelsed noored elavad keskkonnas, kus eesti keelt igapäevaelus vaja ei ole. Suhtlus, tööelu ja kogukondlik tegevus toimuvad oma keeleruumis ning seetõttu ei teki loomulikku vajadust eesti keelt omandada.
Kui sellele lisandub põhikoolis ebapiisav keeleõpe või nõrk keeleline lõimumine, kandub probleem edasi järgmisse haridusastmesse. Kutsehariduses muutub keeleoskus aga vältimatuks eelduseks, eriti tehnilistel ja praktilistel erialadel.
Koolide igapäevane tegelikkus
Kutseõppeasutustes püütakse olukorda lahendada leidlikult. On juhtumeid, kus õpetaja ei räägi vene keelt ja õppurid ei oska eesti keelt ning tunnid toimuvad tõlke vahendusel – sageli teiste õppurite abil. Mõnes koolis saavad need „vahendajad“ isegi lisapunkte, kuna täidavad õpetaja ja rühma vahelise sillaja rolli.
Kuigi sellised lahendused võimaldavad õppetööd ajutiselt jätkata, ei ole need jätkusuutlikud. Keelebarjäär mõjutab otseselt õppe kvaliteeti, turvalisust ning noorte tegelikku valmisolekut tööturule sisenemiseks.
Aus sõnum noortele
Pärna rõhutas saates, et keeleoskuse puudumine ei ole noorte süü, vaid pikaajalise süsteemse tegematajätmise tulemus. Samas peab ta oluliseks ausat ja otsekohest sõnumit: eesti keele oskus ei ole pelgalt formaalne nõue, vaid võti parematele töövõimalustele ja majanduslikule toimetulekule.
Eestikeelsele õppele üleminek ei ole enam tulevikuplaan, vaid reaalsus. Küsimus ei ole selles, kas muutus toimub, vaid selles, kas haridussüsteem ja ühiskond suudavad pakkuda piisavat tuge, et noored ei jääks keelebarjääri tõttu haridusteelt kõrvale.
