Lapsevanema vaade: kui peres elab ATH-ga laps

Kuidas ja millal märkasite, et teie laps vajab rohkem tuge kui teised lapsed?

Rohkem hakkas eakaaslastest erinev käitumine silma juba lastesõimes. Kaheaastaselt pürgis ta kõikjal esimeseks, kas siis järjekorras, uksest väljumisel, õues liikumisel. Tal oli kogu aeg tähtis olla igal pool esimene. Isegi lasteaia direktor ütles toona: „Ma loodan, et see kangus tuleb talle ühel päeval kasuks.“ Selline liidripositsioonile pürgimine nii suhetes kui tegevustes on ATH-ga inimesele väga omane.

Mis saab siis, kui ATH-ga laps ei võida?

Kui laps kuuleb, et ta ei ole kõige kiirem või osavam, tulevad raskused eriti esile. Kui nelja-viieaastane Joonas  tõi koju sõnumi „Ma olen halb poiss“, siis seda oli valus kuulata, eriti kuna see ei pärinenud kodust. Kui laps kuuleb seda pidevalt, vajab ta kindlasti tuge. Vanem saab küll lohutada, aga alati ei piisa vaid sellest. Selliseid ütlemisi ei tohiks jätta tähelepanuta.

Kui laps jääb teiseks, siis ta võib impulsiivselt teist tõugata, sest tema eneseregulatsioon ei ole piisav. Siis algavad vestlused teiste vanematega, aga ka personaliga, et miks laps nii käitub. Sellistest vestlustest ja ümarlaudadest ei saa suurem osa sarnaste lastega peredest üle ega ümber.

Millal diagnoositi teie lapsel ATH ja mida see protsess endast kujutas?

Diagnoosi sai Joonas kuueselt, aga teekond selleni algas oluliselt varem. Lapsega psühhiaatri vastuvõtule jõudes olid olemas juba vaimse tervise õe tehtud QbTesti tulemused ja lasteaias tehtud kogu päeva vaatlus. Lisaks olime käinud neuropsühholoogi visiitidel. Mina täitsin ulatusliku küsimustiku lapse kohta ning eraldi ankeet oli ka lasteaia personalile.

Vanemad sageli kardavad diagnoosi, justkui oleks kohe silt küljes, aga mulle tõi see palju selgust. Paljude psüühikahäirete kirjeldused kattuvad, aga diagnoos annab meile kitsama fookuse. Kui veab psühhiaatri ja tugimeeskonnaga, siis diagnoosi olemasolul on lihtsam leida lapsele sobivad ravivõimalused ja teraapiad.

Lisaks teraapiatele aitavad ATH-d kontrolli all hoida erinevad ravimid. Kuidas on läinud sobiva ravimi leidmine?

Teekond õige ravimini on käänuline. Ravijuhis on selge, psühhiaater ei saa esimesest etapist kolmandasse astuda. Me ei tea, kas lapsele sobib esimene või neljas ravim. See ongi katsetamine ja eeldab vanema tähelepanelikkust, sest laps ei pruugi osata kirjeldada, kuidas ravim talle mõjub. Ühe ravimiga nägin, et mu laps võiks ronida mööda tapeeti üles, kui ta vaid saaks. Selle ravimiga ei saanud jätkata. See teekond nõuab kõigilt kannatlikkust. Meie laps võttis eelnevalt kolme ravimit ja neljas on olnud nüüd tema raviskeemis üle aasta.. Loe pikemalt siit