Liikumisretsept kui osa kaasasündinud südamerikete ravikompleksist

Eestis sünnib aastas kuni sada kaasasündinud südamerikkega last ning see on vastsündinutel kõige sagedasem kaasasündinud arenguanomaalia. Tänu kaasaegsele diagnostikale ja ravile elab üle 90% kaasasündinud südamerikkega lastest tänaseks täiskasvanuks. „Ent kuna eesmärgiks pole ainult kauem elatud elu, vaid kvaliteetselt elatud elu, on kohane rõhutada liikumise ja kehalise aktiivsuse olulisust. Aktiivne liikumine või sport on üks osa elukvaliteedist ning oluline on siinkohal teadvustada, et kaasasündinud südamerikke diagnoos ei tähenda automaatselt sportlikke tegevuste keeldu. Vastupidi – kõikide südameriketega patsientide raviskeemi peab kuuluma ka liikumisaktiivsus. Milline on täpselt patsiendile sobiv liikumine, kui sage, millistel koormustel – see määratakse igale patsiendile personaalselt nii kardioloogi kui spordi- ja taastusraviarstide koostöös,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja ja südamekirurg dr Raili Tagen. Ta lisas, et paralleeli võib tuua ravimiretseptidega, kus samuti igale patsiendile määratakse talle sobiv doos, ravimvorm, annustamise sagedus.

Kui veel mõned aastakümned tagasi lähtuti põhimõttest, et kaasasündinud südamerikkega lapsed peaksid loobuma kehalise kasvatuse tundidest ja muudest treeningutest, siis tänapäevased seisukohad seda ei toeta. „Mitmed uuringud on näidanud vastupidist – mõõdukas kehaline aktiivsus on kõige parem ravimeetod pika ja hea elukvaliteedi tagamisel. Soovitused kehalise koormuse osas tuleks teha iga patsiendi puhul individuaalselt, arvestades südamerikke raskust, selle mõju vereringele ja kogu organismile, võimalikke kaasnevaid südame rütmihäireid ning operatsiooni või protseduuride tulemusi,“ rääkis Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku spordiarst dr Maie Tali.

Südamerikete puhul on kõige ohutumad treeningud näiteks erineva tempoga kõndimine, rattasõit, matkamine, sörkjooks ja ujumine. „Liikumise ajal tuleks jälgida hingamist – kui inimene suudab liikumisel rääkida nii, et see ei sega hingamise rütmi ning samal ajal on südamelöögisagedus ehk pulss mõõdukalt tõusnud ja on regulaarne, siis on see koormus inimese jaoks turvaline. Vältima peaks jõutreeninguid ja raskuste tõstmist, kuna see võib tuua kaasa liiga suure rõhu koormuse südamele. Siin on soovituseks treenida lihaseid isoleeritult. Samuti ei ole südamehaiguste korral sobilik pikalt kestev intensiivne koormus,“ kirjeldas dr Tali.

Ohumärgid, mida peaks liikumisel tähele panema, on koormuse ajal tekkiv pearinglus, nõrkustunne või koguni minestamine. „Selliste seisundite ilmnemisel tuleb kohe koormust vähendada ning pöörduda arsti poole. Sobivaima liikumisplaani väljatöötamiseks on Kliinikumis lai võrgustik, mis koosneb spordiarstidest, taastusraviarstidest ning füsioterapeutidest. Sealjuures, pärast sobiva liikumisretsepti väljatöötamist patsiendist lähtuvalt, ei pruugi inimene kergema rikke ja sobiva liikumisviisi leidmise korral vajada pidevat jälgimist. Küll aga on see vajalik võistlusspordi puhul, mil südametervise näitajaid tuleks kontrollida iga-aastaselt. Oluline kontrollifunktsioon on ka inimesel endal – otsida ja leida just talle sobivaim ja meelepäraseim liikumisviis. Näiteks pallimängude puhul ei ole eraldi südameriketega inimeste treeninggruppi, mistõttu saabki inimene ise tunnetada, kas valitud treening on talle sobiva koormuse ja intensiivsusega,“ rääkis Kliinikumi spordimeditsiini osakonna juht dr Agnes Mägi.