Miks on lihtsam kirjutada kui rääkida?
Paljudele inimestele on tuttav tunne, et oma mõtteid on lihtsam kirja panna kui neid valjusti välja öelda. Kirjutades tunduvad mõtted selgemad, laused paremini kontrollitavad ja emotsioonid vähem hirmutavad. Rääkides seevastu võivad sõnad sassi minna või jääda üldse ütlemata.
Foto: Õpetajate leht
Üks põhjus peitub ajas. Kirjutamine annab võimaluse mõelda, peatuda ja parandada. Kui midagi ei kõla õigesti, saab selle ümber sõnastada. Rääkimisel sellist luksust ei ole – sõnad tulevad välja kohe ning nendega koos ka võimalikud vead, ebakindlus ja emotsioonid. See tekitab hirmu öelda midagi valesti.
Teine oluline tegur on reaktsioonide kartus. Rääkides näeme kohe teise inimese näoilmet, kuuleme vastust või tajume vaikust. Need reaktsioonid võivad tekitada ärevust ja panna end tagasi hoidma. Kirjutades on see surve väiksem, sest puudub otsene kontakt ja vastus ei tule hetkega.
Kirjutamine aitab ka mõtteid korrastada. Paljud ei tea enne kirjutamist täpselt, mida nad mõtlevad, kuid sõnu ritta seades hakkab mõte kuju võtma. Rääkimine eeldab, et mõte on juba valmis, kuigi tegelikult on see sageli alles kujunemisjärgus.
Lisaks mängivad rolli emotsioonid. Tugevaid tundeid, nagu kurbus, viha või pettumus, on lihtsam kirja panna, sest paber või ekraan ei mõista hukka. Rääkimisel võib hääl väriseda või sõnad takerduda, mis muudab eneseväljenduse veelgi raskemaks.
Võib-olla ei olegi küsimus selles, kumb viis on parem, vaid millal kumbki sobib. Kirjutamine annab ruumi mõtetele, mis ei ole veel valmis hääleks, ning vahel on just see vahepealne etapp vajalik, et julgeda ühel hetkel ka rääkida.
Veel samal teemal
