Mari Puuram: seadus lubab, aga lahendusi ei teki
Ligipääs ühiskonnaelule ei tohiks sõltuda üksikute ametnike otsustest. Eestis kujundatud puuetega inimeste ja erivajadustega inimeste poliitikaraamistik ei arvesta aga sageli tegelike olukordade ega vajadustega.
Kuigi seadusandlus loob võimalusi, sõltub nende rakendamine suurel määral tõlgendamisest. Praktikas tähendab see, et otsused kujunevad ametnike hinnangute põhjal, kes ei pruugi alati mõista konkreetse inimese olukorda. Selline lähenemine võib viia olukorrani, kus seaduse eesmärk – tagada võrdne ligipääs – ei realiseeru.
Euroopa Komisjon valmistab ette Euroopa puuetega inimeste kaardi kasutuselevõttu aastaks 2028. Kaardi eesmärk on tagada puudega inimestele võrdsed õigused ja teenused Euroopa Liidu riikides ka ajutise viibimise ajal. Eesti on osalenud ka pilootprojektis, kuid kaarti ei ole seni kasutusele võetud.
Samas näitavad üksikjuhtumid, et probleem ei seisne ainult uute lahenduste puudumises, vaid ka olemasolevate õiguste rakendamises. Näiteks on kohtuvaidlused kohalike omavalitsustega toonud esile olukordi, kus isikliku abistaja teenust ei pakuta vajalikus mahus, kuigi õiguslik alus selleks on olemas.
Märtsis vastu võetud määrus audiovisuaalmeedia teenuste ligipääsetavuse kohta on samm edasi, kuid jätab lahendamata olulisi küsimusi. Nõuded ei laiene kinodes näidatavatele eestikeelsetele filmidele, kuigi kuulmislangusega inimeste arv Eestis on märkimisväärne. See viitab, et ligipääsetavuse küsimustes puudub süsteemne lähenemine.
Sarnased probleemid ilmnevad ka füüsilise keskkonna kujundamisel. Kuigi ligipääsetavuse nõuded on seadustes sätestatud, ei rakendata neid alati järjepidevalt. Takistuseks tuuakse näiteks autoriõigused või kultuuripärandi kaitse, mis võib viia olukorrani, kus vajalikud kohandused jäävad tegemata.
Rahvusvaheline praktika näitab, et ligipääsetavust on võimalik tagada ka keerulistes tingimustes. Mitmetes Euroopa riikides on ajaloolised objektid kohandatud viisil, mis võimaldab nende kasutamist ka liikumis- või nägemispuudega inimestel.
Probleemi keskmes on aga otsustusprotsess. Sageli tehakse otsuseid ilma nende inimesteta, keda need otsused otseselt mõjutavad. See võib viia lahendusteni, mis ei arvesta tegelikke vajadusi ega toeta iseseisvat toimetulekut.
Filosoof Michel Foucault on kirjeldanud, kuidas institutsioonid kujundavad arusaama sellest, mis on ühiskonnas võimalik ja normaalne. Kui süsteem ei arvesta inimeste kogemusi, ei pruugi see pakkuda ka toimivaid lahendusi.
Eestis ei ole puudu seadustest ega strateegiatest. Küsimus on nende rakendamises. Ligipääsetavus ei peaks olema erandlik lisaväärtus, vaid loomulik osa avalikust ruumist ja teenustest.
Seadus lubab, kuid lahenduste tekkimine eeldab teadlikke valikuid. Need valikud tehakse inimeste poolt – ning vastutus nende eest ei saa jääda abstraktse „süsteemi“ kanda.
