Mida saame õppida eaka abivajaja arvel rikastunud sotsiaaltöötaja juhtumist?

Avalikkuseni jõudnud juhtum, kus sotsiaalvaldkonna töötaja sai haavatava eaka surma järel enda nimele kogu tema vara,[1] on sügavalt kahetsusväärne ja vastuolus meie valdkonna kõigi põhimõtetega. See lugu puudutas nii Eesti elanikke, kogukondi kui ka sotsiaalvaldkonna kõiki töötajaid, kelle igapäevane pühendumine ja eetiline töö on saanud samuti löögi. Tunnistame, et sellised juhtumid ei sünni üksnes üksikisiku valede valikute ja otsuste ning vastutustundetuse tõttu, vaid need on ka organisatsiooni, aga ka laiemalt kogu süsteemi probleem.

Sotsiaalvaldkonnas on usaldus töövahend.

Igal sotsiaalvaldkonna töötajal on kohustus mõtestada enda jaoks eetika põhimõtteid, märgata riske ja piiripealseid olukordi ning vajaduse korral otsida tuge. Eetika ei ole ainult dokumenti kirja pandud põhimõtete kogum: see on igapäevane praktika ja sisemine otsustusraam, mis hoiab sotsiaaltöö abi kasutavaid inimesi kaitstuna, suhteid turvalisena ja valdkonna mainet tugevana. Sotsiaalvaldkonnas on usaldus töövahend: selleta ei ole võimalik toetada haavatavaid inimesi ega teha koostööd lähedaste ja kogukonnaga.

Eetikakoodeks kohustab inimese õigusi kaitsma

Eetikakoodeks rõhutab, et sotsiaalvaldkonna töötaja

austab ja kaitseb inimese väärikust;

ei kasuta ära inimese olukorda ega haavatavust;

ei mõjuta inimest otsuseid tegema viisil, mis toob kasu töötajale endale.

Kõnealusel juhul tõi tööalane suhe haavatava eakaga, kes oli üksildane ja vähenenud toimetulekuvõimega, töötajale kaasa isikliku varalise kasu. Töötaja kasutas oma ametipositsiooni, inimese sõltuvust ja vähenenud toimetulekuvõimet selleks, et tema varale ligi pääseda.

Ausus tähendab, et valdkonna töötaja ei kasuta oma tööd ega klientide usaldust enda kasuks.

Inimese haavatavuse ärakasutamine kahjustab alati tema väärikust ja autonoomiat ning sellega rikub töötaja otseselt oma kohustust inimest kaitsta. Kui inimene sõltub suhtlusest ja hooldusest, on tema väärikus eriti kaitsetu ning töötaja, kes kasutab seda sõltuvust enda kasuks, ei austa inimese sisemist väärtust ega kaitse tema õigusi.

Eetikakoodeks sätestab, et sotsiaaltöötaja peab olema aus, tegutsema läbipaistvalt ja hoiduma kõigist huvide konflikti põhjustavatest tegudest. Ausus tähendab, et valdkonna töötaja ei kasuta oma tööd ega klientide usaldust enda kasuks. Kui töötaja mõjutab abistatavat inimest tegema otsuseid, mis toovad kasu töötajale, või jätkab oma ülesannete täitmist, kuigi on märganud, et on sattunud huvide konflikti, siis on aususe ja usaldusväärsuse põhimõte rikutud.

Kõnealusel juhul ei ole välistatud, et see tegu võib kvalifitseeruda Eesti riigis kelmusena. Võimalik kelmuse koosseis viitab aususe põhimõtte äärmuslikule rikkumisele. Kui tegu kvalifitseerub lõpuks kelmuseks, siis ei ole rikutud üksnes eetikat, vaid ka seadust ja avalikku usaldust sotsiaalvaldkonna töötajate vastu.

Usalduse hoidmine on sotsiaaltöös kõige tähtsam

Usaldusväärsus ei väljendu ainult õigetes tegudes, vaid ka püüdes vältida kõiki olukordi, mis võivad jätta mulje ebaaususest.

Eetikakoodeks sätestab, et töötaja hoiab selgeid professionaalseid piire, ei võta kliendilt vastu vara ega kingitusi, ei aja segamini isiklikke ega töösuhteid.

Eespool nimetatud loost oleme faktidele toetudes teada saanud, et töötaja on otseselt rikkunud professionaalse suhte piire, sest sai inimese surma järel endale kogu tema vara. Ta ei teavitanud pärandusest teada saades oma juhte ega keeldunud päranduse vastuvõtmisest, mis oleks õige käitumine, kui inimese viimane soov oli talle teadmata. On põhjust arvata, et ta sekkus kliendi varalistesse otsustesse ja võimaldas või mõjutas testamendi koostamist, millest ta sai isiklikku majanduslikku kasu oma tööalase suhte kaudu. Professionaalne suhe ei tohi kunagi liikuda selles suunas. Töötaja asetas ennast positsiooni, mis on sotsiaalvaldkonna eetikakoodeksis rangelt keelatud.

Organisatsioonides peavad olema kokkulepped, mis välistavad tõlgendusruumi.

Selline olukord ei saa kujuneda juhuslikult. Selleni saab jõuda siis, kui professionaalsed piirid on teadlikult lõhutud, näiteks usalduse tekitamise kaudu, mis ületab ametisuhte ja kus inimene näeb töötajat oma „ainsa inimesena“ ning hakkab töötajat eelistama lähedastele, sh usaldab töötajale testamendi või varaliste otsuste tegemise.

Sotsiaalvaldkonna iga tasandi töötajal on vastutus hoida elukutse mainet ja vältida tegusid, mis kahjustavad usaldust. Töötaja ei esinda ainult iseennast: ta esindab kogu kutseala, oma asutust, kolleege ja laiemalt avalikku sektorit. Ühe töötaja teod heidavad varju kogu valdkonnale. Ühiskond hindab valdkonda sageli üksikjuhtumite põhjal, eriti kui need jõuavad meediasse. Seetõttu mõjutab üks rikkumine kõigi töötajate mainet. Kui usaldus kaob, kannatab kogu süsteemi maine. Lähedased, kogukond ja laiem avalikkus tunnevad, et abivajajad ei ole turvalises ja kaitstud keskkonnas. Usaldamatus süsteemi ja töötajate vastu mõjutab lõpuks meie kõigi tööd ja vähendab koostöövalmidust klientide, lähedaste, partnerite ja kogukonnaga.

Mida saame teha, et sellised olukorrad ei korduks?

Kui soovime vältida eetika- ja usalduskriise, nagu hiljuti avalikkuse ette jõudnud juhtum, peame alustama kõige olulisemast: organisatsioonikultuurist. Sellest, milline on meie meeskondade psühholoogiline turvalisus, milliseid hoiakuid juhid oma käitumisega kujundavad ja kui avatud on ruum, kus töötajad saavad rääkida dilemmadest, eksimustest ning ebakindlusest. Töökeskkonnas, kus töötaja ei julge küsida, arutada, tunnistada segadust või ebamugavust, jäävad ka eetilised riskid märkamata.

Regulaarsete koolituste keskmes ei pea olema seaduseparagrahvid, vaid praktilised olukorrad.

Lisaks kultuuri kujundamisele peame kehtestama ka selged ja üheselt mõistetavad piirid. Organisatsioonides peavad olema kokkulepped, mis välistavad tõlgendusruumi: juba ametijuhendis ja sisekorraeeskirjas tuleb kehtestada reeglid, et töötaja ei tohi vastu võtta kingitusi, raha ega pärandust kliendilt; ei tohi sekkuda kliendi varalistesse otsustesse ega dokumentide koostamisse, mis võivad mõjutada inimese vara või õigusi; kõik varalised toimingud peavad toimuma notari või pädeva spetsialisti vahendusel.

Oluline on kujundada keskkond, kus nii töötajad kui ka kogukond saavad turvaliselt ja anonüümselt teavitada kahtlustest.

Eetika ja huvide konflikti küsimusi on vaja pidevalt tähelepanu all hoida, uuendada ja nende üle arutleda. Regulaarsete koolituste keskmes ei pea olema seaduseparagrahvid, vaid praktilised olukorrad, riskid ja hallid tsoonid. Igal aastal võiks käsitleda eetilisi piire, kingitustepoliitikat, mõjutus- ja meelitusolukordade äratundmist ning analüüsida reaalseid juhtumeid, sealhulgas ka neid, mis on ühiskonnas tähelepanu saanud. Nende lugude mõtestamine on valdkonna enesepeegeldus ja teadlikkuse allikas.

Üks tõhusamaid ennetusmeetmeid on kahe töötaja ehk nelja silmapaari põhimõte suure riskiga olukordades. Kui kliendiga seostuvad küsimused on delikaatsed, näiteks varalised otsused või väga isiklikud vestlused, ei tohiks töötaja jääda üksi. Roteeruv koostöö tekitab läbipaistvuse ja vähendab nii tahtlikke kui ka tahtmatuid mõjutusriske. See eeldab aga, et asutus defineerib, kes on suure riski olukorras kliendid ja millal on vaja täiendavat kaitset.

Varaliste küsimuste korraldamisel peab olema kindel kord: testamendid, volikirjad, pangatoimingud ja tehingud liiguvad ainult kindlate kokkulepete kohaselt spetsialistidele. Hooldajad, tegevusjuhendajad või sotsiaalvaldkonna töötajad ei tohi olla nende protsesside keskmes ega mõjutada nende kulgu.

Ühtviisi oluline on kujundada keskkond, kus nii töötajad kui ka kogukond saavad turvaliselt ja anonüümselt teavitada kahtlustest, näiteks sellest, et mõni inimene oma testamenti ootamatult muudab või suhtub järsku teisiti inimesse, keda senini usaldas. Teavitamine ei tohi tuua riski teavitajale: vastupidi, see on osa valdkonna ühisest vastutusest.